Mine sisu juurde

Mutt

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib euroopa mutist; perekonna kohta vaata artiklit Mutt (perekond); kalapüügi nooda kohta vaata artiklit Mutt (kalandus)

Mutt

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Putuktoidulised Eulipotyphla
Sugukond Mutlased Talpidae
Perekond Mutt Talpa
Liik Mutt
Binaarne nimetus
Talpa europaea
Linnaeus, 1758
Levialakaart
Levialakaart

Mutt ehk euroopa mutt ehk harilik mutt ehk tavamutt (Talpa europaea) on mutlaste sugukonda muti perekonda kuuluv imetaja.

Mutid elavad ja toituvad oma maa-alustes käikudes. Muti tegutsemist näitavad maapealsed kuhikud – niinimetatud mutimullahunnikud.

Luukere

Muti tüvepikkus on 110–160 mm (isasel keskmiselt 143 ja emasel keskmiselt 135 mm), sabapikkus 20–40 mm, tagakäpa pikkus 17–19,5 mm. Kondülobasaalpikkus on 32,5–37 mm. Isend kaalub 65–130 g (isane keskmiselt 85–95 ja emane 70–75 g; sündides kaalub mutipoeg umbes 3,5 g).[1]

Mutil on silinderjas keha ja jalad. Esijäsemed on labidakujulised. Muti karvkatte värvus muutub, tavalisimad on hallikas, kollakas, oranžikas ja must.

Mutid on evolutsioonilises üleminekus silmade kadumise poole. Nende väga väikestele silmadele langevad tavaliselt karvatutid, ehkki nad suudavad vähesel määral näha. Nende pisitillukeste, mooniseemnesuuruste silmade ees on nahas 0,5–1 mm pikkune pilu; liikuvad silmalaud ja ripsmed puuduvad.[2] Suuremal osal Kaukaasia muttidest on silmad nahaga kaetud. Karpaatidest ja Kaukaasiast on leitud isendeid, kelle üks silm on naha all, teise kohal on pilu.[2]

Muti eluiga võib küündida 7 aastani, ehkki isendid ületavad harva 3 aasta künnise.

Elupaik ja -viis

[muuda | muuda lähteteksti]

Mutid asustavad mitmesuguseid elupaiku, näiteks lehtmetsad, heinamaad ja karjamaad. Enamasti ei suuda mutt elada liigniisketes ja happeliste muldadega piirkondades.

Mutt suudab ujuda. Seda on näha sellest, et jõgede ääres on avastatud vette avanevaid mutikäike, mis teisel kaldal jätkuvad, aga jõgede all mutikäike pole. Korduvalt on ujuvaid mutte ka nähtud.[2]

Mutt on tige ja seltsimatu, eriti vangipõlves. Täiskasvanud isased murravad nende juurde samasse puuri pandud emaseid ja noorloomi, emased omakorda murravad nendega kokku pandud noorloomi. Mutt sööb mahamurtud liigikaaslased ära, kuid paljud kiskjad ei söö mutte.[2]

Suure osa muti toidust moodustavad vihmaussid, eriti talvel. Suvel sööb mutt ka kahepaikseid, hulkharjasusse, nälkjaid ning mullaputukate valmikuid ja vastseid, mõnikord koguni teisi mutte. Muti teravad hambad suudavad purustada igasuguse kooriku. Ühekorraga sööb mutt 20–22 g vihmausse.

Pojad sünnivad paljastena. Alles kahe nädala vanuselt hakkavad neil kasvama hallid karvad. Ema imetab poegi kuu aega.

Mutt karusloomana

[muuda | muuda lähteteksti]
Mutt

Inimesed tapavad mutte karusnaha pärast. Mutinahad on väikesed, kuid vastupidavad. Naha värvus ja kvaliteet muutuvad vastavalt karvkatte kulumisastmele.

Aastas toimub mutil kolm karvavahetust: kevadine, suvine ja sügisene. Soojal aastaajal toimub karvavahetus enam-vähem pidevalt. Need kohad, kus karvad vahetuvad, on toornaha siseküljel näha tumedate laikudena. Seal on nahk kolm korda paksem kui heledatel naaberaladel, kuid tumedal laigul kinnituvad karvad nõrgemini ja kukuvad kergemini ära. Karvavahetuslaigud vähendavad naha väärtust. Parim karvkate on muttidel pärast sügisese karvavahetuse lõppu oktoobris-novembris: kõrge, ühtlane, tihe, sametjalt läikiv ja süsimust hõbeja kirmega.[2]

Venemaal algas muttide töönduslik püük 1920. aastatel. NSV Liidus oli mutt karusnahavarumises massilisuse poolest loomaliikidest umbes 6. kohal, sealhulgas Uuralites ja Venemaa Euroopa-osa keskoblastites esikohal.[2]

  1. MacDonald, D. W & Barrett P. "Euroopa imetajad". Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002, lk 41–44
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Loomade elu" 7. kd., lk. 59, 60

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]