Mine sisu juurde

Nõustamispsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Nõustamispsühholoogia on psühholoogia valdkond, mis tegeleb nõustamisprotsessi ja selle tulemuste, nõustajate supervisiooni ja väljaõppe, karjäärinõustamise ning ennetuse ja tervisega. Nõustamise peamine eesmärk on aidata klientidel leida võimalusi tegutsemiseks nende endi valitud viisidel, et elu nii indiviidi kui ka ühiskonna liikmena pakuks rahuldust ja oleks mitmekesine.[1]

Eestis peab psühholoog-nõustajal olema vähemalt magistrikraad psühholoogias ja psühholoogi III, IV, V kutsekvalifikatsioon.[2] Nõustaja ei tegele psüühikahäirete raviga. 

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevase nõustamise alguseks loetakse 1890. ja 1900. aastaid, mil sai alguse karjäärinõustamine. 1908. aastal avas Frank Parsons, keda kutsutakse karjäärnõustamise isaks, Bostonis karjäärinõustamise büroo. Samal aastal avaldas Clifford Beers raamatu "A Mind that Found Itself", milles kritiseeris Ameerika vaimuhaiglaid ja kutsus üles seni kasutusel olnud raviviise muutma, populariseerides seeläbi nõustamist kui "viisi aitamaks inimestel enda ja ühiskonnaga toime tulla".[3]

Psühholoogilise nõustamise mõiste pärineb ameeriklaselt Carl Rogersilt, kes ei saanud kvalifikatsiooni puudumise tõttu oma tööd psühhoteraapiaks nimetada.[4] Nagu paljud teised kaasaegse psühholoogia valdkonnad, sai ka nõustamispsühholoogia Ameerikas tõuke teisest maailmasõjast. Ameerika sõjavägi vajas nõustajaid ja psühholooge, et valida ja treenida sõjaväkke sobivaid inimesi.[3] Samuti seadis teine maailmasõda uued nõuded nõustamisteenuse operatiivsusele, ajalistele raamidele ja asukohale läbi kriisinõustamise, mis võis toimuda ka lahinguväljal. 1940. ja 1950. aastatel loodi Veteranide Ühingu initsiatiivil psühholoogilise abi teenistus ja Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni 17. osakond, mis tegeleb nõustamispsühholoogiaga.[5] 17. osakond ühendab psühholooge, üliõpilasi ja praktikuid, kelle eesmärgiks on edendada psühholoogiaalast haridust, väljaõpet, teadustööd, mitmekesisust ja avalikku huvi psühholoogia vastu. 17. osakonna loomine suurendas Ameerikas huvi nõustajaks õppimise vastu ja viis esimeste nõustamispsühholoogia doktoriõppe programmide loomiseni.[6]

1990. aastatest on üha populaarsemaks muutunud internetinõustamine, mille eesmärgiks on osutada nõustamisteenust interneti kaudu inimestele, kelle jaoks on pöördumine traditsioonilisele näost-näkku nõustamisele geograafiliste, füüsiliste, majanduslike või ajaliste põhjuste tõttu raskendatud.[7]

Tegevusvaldkonnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogilised nõustajad töötavad eri valdkondades olenevalt nende osutatavatest teenustest ja inimestest, keda nad teenindavad. Mõned nõustajad töötavad ülikoolides õppejõudude, superviisorite, teadlaste või teenuseosutajatena. Teised töötavad erapraksistes ning nõustavad ja hindavad nii individuaalselt kui ka grupiti, sealhulgas paaridele, peredele ja organisatsioonidele. Nõustajad võivad töötada ka vaimse tervise keskustes, kliinikutes, rehabilitatsiooniteenust osutavates ettevõtetes ning äri- või tööstusettevõtetes, et pakkuda firmasisest nõustamist.[8] Ameerikas on suurim nõustamisteenuste tarbija Veteranide Ühing.[3]

Nõustajate kvalifikatsiooninõuded erinevad olenevalt riigist, kus nõustaja töötab. Enamasti peab nõustajal olema läbitud psühholoogia bakalaureuseõppe, millele lisandub kaks aastat praktikat või õpinguid magistriõppes. Ameerikas vajab nõustamispsühholoog Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni nõuete kohaselt doktorikraadi (PhD).[8] Eestis peab nõustajatel olema vähemalt magistrikraad psühholoogias ja psühholoogi III, IV või V kutsekvalifikatsiooni tase.[2]

Nõustamise protsess ja tulemused

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõustamispsühholoogid otsivad vastuseid uurimisküsimustele nõustamisprotsessi ja tulemuste kohta. Nõustamisprotsess viitab sellele, kuidas ja miks nõustamine toimub ja areneb. Nõustamise tulemused näitavad, kas ja mis tingimustel on nõustamine tulemuslik ja efektiivne, ning milliseid tulemusi peetakse efektiivseteks (näiteks sümptomite vähenemine, käitumise muutus, elukvaliteedi paranemine). Uuritavate objektide hulka kuuluvad nõustajapoolsed tegurid, kliendipoolsed tegurid, nõustamissuhe, kultuurilised muutujad, protsessi ja tulemuste mõõtmine ning uurimismeetodid, ja muutuste mehhanismid. Klassikaline lähenemine nõustamisele pärineb Carl Rogersilt, kelle sõnul on nõustamise eesmärk "lubada sügavamat tundeavaldust kui klient tavaliselt endale lubaks".[9]

Nõustajapoolsed tegurid

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõustajapoolsete tegurite hulka kuuluvad nõustaja iseloomuomadused, nõustamistehnikad ja -stiil, käitumine, koolkond ja väljaõpe. Uuringud on leidnud, et nõustamismudelitele kindlaks jäämine, mis hõlmab nõustaja käitumist, tehnikaid ja koolkonda, võib tulemusi mõjutada nii positiivselt kui ka negatiivselt, või omada hoopis neutraalset mõju.[10]

On leitud, et nõustaja kogemus on vaid nõrgalt seotud kliendile antava hinnangu täpsusega.[11] On leitud, et nõustaja kogemus on seotud väiksema ärevusega, aga ka madalama keskendumisega.[12]

Kliendipoolsed tegurid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kliendi omadused, nagu abiotsimisega seotud hoiakud ja kiindumusstiil, on seotud nõustamisteenuste kasutamisega ning ootustega tulemuste suhtes. Vaimseid häireid ümbritsev stigma võib olla takistuseks probleemide teadvustamisel ja abi otsimisel. On leitud, et avalik stigma on seotud enesestigmatiseerimisega, negatiivsete hoiakutega nõustamise suhtes ja väiksema valmidusega abi otsida.[13]

Kliendid, kellel on vältiv kiindumusstiil, näevad nõustamises rohkem riske ja vähem kasu ning nad otsivad abi vähem tõenäolisemalt kui turvalise kiindumusstiiliga kliendid. Äreva kiindumusstiiliga kliendid näevad nõustamises rohkem kasutegureid, kuid tunnevad ka riske.[14] Klientide harimine nõustamise kui tõhusa sekkumise ja nõustamisele seatavate ootuste osas võib tõsta kliendi rahulolu, lühendada nõustamise kestust ja parandada tulemusi.[15]

Nõustamissuhe

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõustamissuhet võib defineerida kui tundeid ja hoiakuid ning nende väljendamise viise, mis kliendil ja nõustajal teineteise suhtes on.[16] Nõustamissuhte lähtepunktiks on usaldus kliendi ja nõustaja vahel, mille aluseks on suhtlemine võrdväärsel tasandil ja partnerite veendumus, et teine pool teda ei kahjusta.[17] Mõnede teoreetikute arvates koosneb nõustamissuhe kolmest osast: ülekanne ja vastuülekanne, koostöösuhe ning tõeline või isiklik suhe.[18] Teiste teoreetikute arvates on ülekande ja vastuülekande mõisted iganenud ning ebapiisavad seletamaks nõustamissuhte toimimist.[19]

Mõned teoreetikud arvavad, et nõustamissuhe toimib turvalise tagala printsiibi kohaselt, mis on seotud kiindumusteooriaga. Selle teooria kohaselt on nõustaja kliendile turvaliseks tagalaks, mis tähendab, et kliendid saavad ümbritsevat rahulikult uudistada ja nõustaja juurde naasta. On leitud, et turvaline kiindumussuhe nii oma nõustajaga kui ka üldiselt on seotud kliendi uuriva käitumisega. Mitteturvalised kiindumusstiilid on seotud vähem sügavate nõustamisseanssidega kui turvaline kiindumusstiil.[20]

Kultuurilised muutujad

[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks nõustamispsühholoogia uurimisobjektiks on küsimus, kuidas on kultuurilised erinevused seotud abi otsimise, nõustamisprotsessi ja tulemustega. Janet E. Helmsi rassilise identiteedi mudel seletab, kuidas kliendi ja nõustaja rassiline identiteet nõustamissuhet ja -protsessi mõjutab.[21] On leitud, et mustanahalised kliendid võivad kogeda rassilisi mikroagressioone valgete nõustajate poolt.[22]

Nõustamise tõhusus seksuaalvähemusse kuuluvate klientide puhul võib sõltuda nõustaja demograafilisest kuuluvusest, soost, seksuaalsest identiteedist ja sättumusest ja nõustamiskogemusest.[23] Klientidel, kes kuuluvad mitmesse vähemusgruppi, on eriti suur risk jääda nõustajate poolt vajaliku abita.

Soorollid ja nende koht ühiskonnas võivad samuti nõustamissuhte kulgu takistada. Nõustajad peavad olema teadlikud stereotüüpidest ja enda kallutatusest maskuliinsete ning feminiinsete identiteetide, rollide ja käitumiste suhtes, näiteks nagu emotsiooniväljendus.[24] Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni juhised näevad ette, et nõustamispsühholoogid peavad praktikas ja teadustöös võtma arvesse kultuurilisi erinevusi.[25]

Eetika

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaated eetilisele käitumisele erinevad olenevalt geograafilisest asukohast, kuid üldised põhimõtted on üle maailma sarnased. Eetilised standardid on loodud selleks, et aidata nõustajatel ja klientidel vältida võimalikku kahju.[26] Enamik eetilistest käitumisviisidest põhineb kahju vältimise printsiibil, millest lähtuvalt ei tohi nõustajad jagada nõustamise käigus saadud konfidentsiaalset informatsiooni kolmandate isikutega, välja arvatud kliendi kirjalikul loal või siis, kui kliendi või teiste elu on ohus. Nõustajad peavad vältima klientidega topeltsuhtes olemist ning personaalsesse või seksuaalsesse suhtesse astumist. Nõustajad ei tohi nõustamise eest võtta vastu kingitusi ega teeneid. Kui nõustamissuhe on lõppenud, peavad nõustajad endise kliendiga isiklikku suhtesse astumist tõsiselt kaaluma ning võtma arvesse näiteks selliseid asjaolusid, kui palju aega on nõustamissuhte lõpust möödunud ja kui suur on tõenäosus, et klient võib tulevikus nõustamist vajada. 

Eestis peavad nõustajad lähtuma Eesti Psühholoogide Liidu eetilistest nõuetest.[27]

Teadusajakirjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika juhtivate nõustamispsühholoogiaalaste teadusajakirjade seas on Journal of Counseling Psychology[28] ja The Counseling Psychologist.[29] Euroopas ilmuvate teadusajakirjade hulka kuuluvad European Journal of Counselling Psychology[30] ja Counselling Psychology Review, mida annab välja Briti Psühholoogiaühing.[31] Kirjastus Taylor & Francis annab välja rahvusvahelist interdistsiplinaarset ajakirja Counselling Psychology Quarterly.[32]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Margaret Hough (2010). Counselling Skills and Theory 3rd Edition. Hachette. Lk 260.
  2. ↑ 2,0 2,1 Tervishoiu ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu. "PSÜHHOLOOG III, IV, V". Vaadatud 10.05.2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Samuel T. Gladding (2012). Counseling: A Comprehensive Profession, 7th Edition. Pearson. Lk 5-30.
  4. ↑ Woolfe, Ray (2003). Handbook of Counselling Psychology, 2nd ed. Sage Publications. Lk 4.
  5. ↑ Society of Counseling Psychology. "What is the Society of Counseling Psychology". Vaadatud 10.05.2018.
  6. ↑ Jose A. Fadul (2014). Encyclopedia of Theory & Practice in Psychotherapy & Counseling. Lulu.com.
  7. ↑ John M. Grohol (2004). "Online counseling: A historical perspective". R. Kraus, J. S. Zack, & G. Stricker (toim). Online counseling: A handbook for mental health professionals. New York: Elsevier Science. Lk 51-68.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  8. ↑ 8,0 8,1 American Psychological Association. "Pursuing a Career in Counseling Psychology". Vaadatud 10.05.2018.
  9. ↑ Carl R. Rogers. "Some Observations on the Organization of Personality". American Psychologist, 2, 358-368. Vaadatud 10.05.2018.
  10. ↑ Zac E. Imel, Bruce E. Wampold (2008). "The importance of treatment and the science of common factors in psychotherapy". Steven D. Brown, Robert W. Lent (toim). Handbook of Counseling Psychology. New York: Wiley. Lk 249-266.
  11. ↑ Spengler, P.M., White, M.J., Aegisdottir, S., Maugherman, A.S., Anderson, L.A., Cook, R.S., Nichols, C.N., Lampropoulos, G.K., Walker, B.S., Cohen, G.R., & Rush, J.D. (2009). The Meta-Analysis of Clinical Judgment Project: Effects of Experience in Judgment Accuracy. The Counseling Psychologist 37: 350–399
  12. ↑ Williams, E.N., Hayes, J.A., & Fauth, J. (2008). "Therapist self-awareness: interdisciplinary connections and future directions.". Brown, S.D. & Lent, R.W. (toim). Handbook of Counseling Psychology (4th ed). New York: Wiley. Lk 267–283.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ Vogel, D.L., Wade, N.G., & Hackler, A.H. (2007). Perceived public stigma and the willingness to seek counseling: the mediating roles of self-stigma and attitudes towards counseling. Journal of Counseling Psychology, 54, 40–50.
  14. ↑ Shaffer, P.A., Vogel, D.L., & Wei, M. (2006). The mediating roles of anticipated risks, anticipated benefits, and attitudes on the decision of seek professional help: an attachment perspective. Journal of Counseling Psychology, 53, 422–452
  15. ↑ Swift, J.K., & Callahan, J.L. (2008). A delay discounting measure of great expectations and the effectiveness of psychotherapy client decision making. Professional Psychology: Research and Practice, 39, 581–588.
  16. ↑ Gelso, C.J. & Samstag, L.W. (2008). "A tripartite model of the therapeutic relationship.". Brown, S.D. & Lent, R.W. (toim). Handbook of Counseling Psychology (4th ed.). New York: Wiley. Lk 267–283.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  17. ↑ Angela Jakobson (2010). "Nõustamissuhe ja nõustamisoskused" (PDF). Nõustamise alused: abimaterjal õppenõustamiskeskustele. Vaadatud 10.05.2018.
  18. ↑ Gelso, C.J. and Hayes, J.A. (1998). The Psychotherapy Relationship: Theory, Research and Practice. New York: Wiley. Lk 22-46.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ Menaker, E. (1991). "Questioning the sacred cow of the transference.". Curtis, R.C. & Stricker, G. (toim). How People Change: Inside and Outside Therapy. New York: Plenum Press. Lk 13-20.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  20. ↑ Romano, V., Fitzpatrick, M., & Janzen, J. (2008). The secure-base hypothesis: global attachment, attachment to counselor, and session exploration in psychotherapy. Journal of Counseling Psychology, 55(4), 495–504.
  21. ↑ Helms, J.E. (1995). "An update on Helms' White and people of color racial identity models.". J.G. Ponterotto, J.M. Casas, L.A. Suzuki, & G.M. Alexander (toim). Handbook of Multicultural Counseling. Thousand Oaks, CA: Sage. Lk 181–198.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  22. ↑ Constantine, M. (2007). Racial micro-aggression against African American clients in cross-racial counseling relationships. Journal of Counseling Psychology, 54(1), 1–16.
  23. ↑ Dillon, F., Worthington, R., Soth-McNett, A., & Schwartz, S. (2008). Gender and sexual identity-based predictors of lesbian, gay, and bisexual affirmative counseling self-efficacy. Professional Psychology: Research and Practice, 39(3), 353–360.
  24. ↑ Nutt, R.L. & Brooks, G.R. (2008). "Psychology of gender.". Brown, S.D. & Lent, R.W. (toim). Handbook of Counseling Psychology (4th ed). New York: Wiley. Lk 267–283.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  25. ↑ American Psychological Association (2017). "Multicultural Guidelines: An Ecological Approach to Context, Identity, and Intersectionality" (PDF). Vaadatud 10.05.2018.
  26. ↑ American Counseling Association (2014). "ACA Code of Ethics" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 11.05.2018. Vaadatud 10.05.2018.
  27. ↑ Eesti Psühholoogide Liit. "EPL-i liikme eetilised nõuded". Vaadatud 10.05.2018.
  28. ↑ http://www.apa.org/pubs/journals/cou/index.aspx
  29. ↑ http://journals.sagepub.com/home/tcp
  30. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. mai 2018. Vaadatud 10. mail 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  31. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. mai 2018. Vaadatud 10. mail 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  32. ↑ https://www.tandfonline.com/toc/ccpq20/current
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nõustamispsühholoogia&oldid=6717435"