Naissaare Nõukogude Vabariik
Naissaare Nõukogude Vabariik (vene keeles Советская республика Нарген, Советская республика матросов и строителей 'Madruste ja ehitajate nõukogude vabariik' või Вольный Остров Нарген 'Naissaare Vaba Saar') oli mõnekümne Nõukogude Venemaa sõjalaevastiku madruse ja töölise välja kuulutatud mitte tunnustatud riik, mis tegutses Soome lahes Naissaarel (saksa keeles Nargen, vene keeles (остров) Нарген) 17. detsembrist 1917 kuni 26. veebruarini 1918.
Naissaare "vaba riigi" kuulutasid välja 90[1] Naissaarel viibivat Vene sõjalaeva Petropavlovsk madrust ukrainlasest anarhosündikalisti Stepan Petritšenko juhtimisel.[1]
Vaba riigi väljakuulutamine ja tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Oktoobrirevolutsiooni Venemaal tuli Naissaarel kokku kohalik tööliste ja soldatite saadikute nõukogu, mis 17. detsembril (vkj 4. detsembril) 1917 kuulutas saare valitsuseks kohaliku rahvakomissaride nõukogu, millesse kuulusid sõjakomissar, siseasjade komissar, töökomissar, rahanduskomissar ja tervishoiukomissar, hiljem lisandus neile hariduskomissar. Nõukogu deklareeris: "Riigiõiguslikult on Naissaar kujundatud iseseisvaks (nõukogulikuks) vabariigiks."[2]
Nõukogu esimeheks valiti Stepan Petritšenko.[1] Petritšenko oli võetud 1913. aastal mereväkke ja määratud lahingulaeva Petropavlovsk meeskonda. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal seisis laev Naissaare juures, mis oli 1914. aastal elanikest tühjendatud, kuid kus 1917. aasta sügiseks elas juba umbes 80–90 Vene madrust ja töölist.
Nõukogu olevat asunud koostama põhiseadust[3], riigi pealinnaks määratud Lõunaküla, hümniks "Internatsionaal" ja lipuks anarhosündikalismi punamust lipp.[viide?] Kavatseti ka anda välja oma raha, kuid rahaühikute nimetus pole teada.[1] Naissaare Nõukogude Vabariiki ei tunnustanud de jure ükski teine riik, kuid "uue riigi" olemasolu Naissaarel oli vähemalt kaudselt teada samal ajal Mandri-Eestis tegutsenud Nõukogude Venemaa võimuorganitele, kes saatsid saarele vange "mõne kindluse jaoskonda mullatööle, raudteed puhastama, lund vedama ja liiva kaevama".[2]
Naissaare "vaba riigi" lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa vägede pealetungi eest Tallinnast lahkuma sunnitud Nõukogude Venemaa Balti laevastiku põgenemise (Jääretke) käigus evakueeriti 26. veebruaril 1918 ka enamik Naissaare asukatest. Petritšenko ja teised madrused liikusid Nõukogude sõjalaevadel esmalt Helsingi suunas ja seejärel Kroonlinna.[1] Üksikud allesjäänud Naissaare põliselanikud suleti sadamas barakki ja sõjaväelised ehitised mineeriti. Osa objekte päästis õhkimisest kohalik metsavaht, kes juhtmed lahti ühendas.[2]
Stepan Petritšenko sai 1921. aastal tuntuks bolševikevastase Kroonlinna ülestõusu juhina, pärast mida põgenes Soome.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Küllo Arjakas Eesti iseseisvuse mõtte areng ja punamadruste Naissaare Vaba Riik Postimees/Internet Archive, 17.11.2007 (arhiiviversioon seisuga 01.12.2010)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Juku-Kalle Raid Naissaare Nõukogude Vabariik Keskus, november 2013
- ↑ Eesti Sõjamees, 20. detsembril 1917
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Küllo Arjakas Eesti iseseisvuse mõtte areng ja punamadruste Naissaare Vaba Riik Postimees/Internet Archive, 17.11.2007
- Juku-Kalle Raid Naissaare Nõukogude Vabariik Keskus, november 2013