Namad

Nama mees Namiibias

Nama mees Namiibias

Namade ja damarate asuala Namiibias

Namad (endanimetus ǀAwa-khoen 'punased inimesed') on etnos Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias ja Botswanas.

Nad räägivad khoisani keelte hulka kuuluvat nama keelt, paljud oskavad ka afrikaani keelt. Nad on hotentottide suurim rühm. Paljud namade sugukonnad elavad Namiibia keskosas, väiksemad rühmad elavad Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariigi piirialal Namaqualandis.

Namiibias elab umbes 130 000 namat.

Namad pooldavad kristlust, hõimuusundeid ja islamit.

Ajalugu

Namad hüti ees

Pealik Hendrik Witbooi (keskel) kaaskonnaga

Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Namiibia lõunaosa ala khoisanid on tuhandeid aastaid elanud nomaadidena: hotentotid karjakasvatajatena ja bušmanid küttide-korilastena. Namad kuuluvad hotentottide hulka. Bušmanid nimetavad namasid vennasrahvaks. Tõenäoliselt on nad koos Kesk-Aafrikast sisse rännanud ning asunyd elama algul Lõuna-Aafrikasse, hiljem ka Edela-Aafrikasse. Namad elasid algselt Oranje jõe ääres Namiibia lõunaosas ja Lõuna-Aafrika Vabariigi põhjaosas. Varajased kolonistid nimetasid neid hotentottideks. Nende teine ajalooline nimetus Namaqua on saadud keele nimetusele namakeelse järelliite -qua (-khwa) lisamisel (vrd näiteks hiride nimetust Griqua).

Väljaränne Edela-Aafrikasse

Jakob van der Schlei. Manière de battre le bled parmiles Hottentots, 1727

Lõuna-Aafrikas olid namad 17. ja 18. sajandil kokkupuutes buuride, teiste Euroopa päritolu kolonistide ja misjonäridega. Suurem osa neist võttis osaks kristluse. Eurooplaste kodudes ja farmides töötades õppisid nad lugema ja kirjutama ning hobustega ümber käima. Viimane andis täiesti uusi jahipidamisvõimalusi ning vallandas paremate jahimaade otsingu tõttu suure rändelaine, mis viis namad 18. sajandil ka Edela-Aafrikasse. Hollandi farmerite ühendusest nama naistega tekkisid segahõimud, keda hakati nimetama orlamiteks.

Hõimude kujunemine Edela-Aafrikas

Nama naine Kalahari kõrbes

Edela-Aafrikas sai namade keskuseks Hoachanas; karjamaade nappuse tõttu hõimuosad vähehaaval eraldusid, asusid elama Hoachanasist kaugemal ning moodustasid 8 uut hõimu: topnaarid, Fransmani namad, veldschoendragerid, bondelswartid, swartbooid, Tseibschi namad, groote-doded ja Keetmanshoopi namad.

Hoachanasi jäi ainult peahõim "punane rahvas", kelle hulgas oli ülemkaptein, kellele allusid kõik teised nama hõimud peale bondelswartide Warmbadis ja topnaaride Walvis Bays. Tal oli muu hulgas õigus määrata teistele hõimudele asualad, et tagada, et kõigil hõimudel oleks piisavalt karjamaid ja allikaid.

Aasta 1800 paiku lisandus hõim, mis oli varem elanud peamiselt Oranje jõe alamjooksul ning oli seal kaupmeeste ja alkoholismi tõttu vaesunud. Kuigi Edela-Aafrika lõunaosas oli juba kitsaks jäämas, määras ülemkaptein Games, namade esimene ja ainus naiskaptein, karjamaad Bethanie) lähedal. Seda hõimu hakati sellepärast nimetama Bethanie hõimuks.

Hõimusõjad

Karjamaade nappus muutus aina kriitilisemaks. Põhjuseks olid suure põua tõttu põhjast lõunasse tungivad suures ülekaalus olevad hererod ning lõuna poolt tulevad orlami hõimud. Games aga oskas olukorda ära kasutada, ässitades orlameid, nimelt Afrikaneri hõimu eesotsas kaptein Jager Afrikaneriga hererodega võitlema, lubades selle eest karjamaid. Kavas oli tõrjuda hererod lahingute ja röövretkedega Windhoeki laiuskraadini. Siiski tekkis eriti ülemkaptein Oasib ǃNa-khomabi ajal nama ja orlami hõimude vahel üha rohkem pinged. Algul võideldi muutuvates liitudes hererode vastu, siis aga hakati omavahel võitlema (orlami sõda).

Aastatel 1904–1907, pidasid sakslased, kes olid koloniseerinud tänapäeva Namiibia ala, sõda namade ja hererode vastu, mis viis hererode ja namade genotsiidini, mille käigus tapeti vähemalt 80% namadest ja hererodest. Sakslased tahtsid luua õitsvat kolooniat, milleks oli tarvis põliselanikud viljakatelt maadelt ära ajada. Namadelt ja hererodelt võeti suured karjad ära ning nad ise aeti kõrbesse ja mõnedel juhtudel interneeriti rannikul asuvatesse koonduslaagritesse, näiteks Shark Islandi koonduslaagrisse. Peale selle sunniti namasid ja hererosid teemandipalaviku ajal orjatööna raudteid ehitama ja teemante kaevandama.