Nu metal
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2020) |
Nu metal (vahel ka sidekriipsuga: nu-metal) on metal'i alamžanr, mis kujunes välja 1990. aastate keskpaigaks. Nu metal'it iseloomustab enamasti lihtne meloodilisus (selle all mõeldakse enamasti esilekerkivaid basskitarri meloodiaid) ja tehnilisus ning harilikust metal-muusikast pehmem vokaal.
Mõjutused
[muuda | muuda lähteteksti]Peamisteks stiilideks, mida peetakse nu metal'i juurteks, on funk metal, grunge ja heavy metal.
Nu metal sisaldab paljuski ka teatavaid elemente räppmuusikast, näiteks nagu scratsimine, vahel võib vokaal olla ka räpilikult jutustav, tihtipeale on ka muusika temaatika sarnane, albumite kunstiline kujundus seotud hiphopile omase tänavakunsti liigi grafitiga ning erinevalt enamikust metal'i-žanritest on nu metal'i ansamblites tihti ka DJ, kes plaati keerutab.
Tihti peetakse ka alternative metal'it üheks nu metal'i juureks, kuid tegelikult arenes alternative metal nu metal'iga paralleelselt, mis seab kahtluse alla selle, kas ta sai nu metalile algse mõjutuse anda. Sageli tehakse see viga, et ei käsitleta alternative metal'it, kui eraldi stiili, vaid liigitatakse ka alternative metal'i artistid nu metal'i žanrisse. Seda enamasti asjaolu tõttu, et žanrite eristamine on väga keeruline, kuna nad pärinevad enam-vähem samast allikast, neil on sama fänkond ja on paljud artistid (näiteks nagu System of a Down) segavad neid kahte žanrit. Siiski leidub alternative metal'i ansambleid, kes on eristunud harilikust nu metal'i bändi mainest, näiteks Deftones.
Sarnaselt alternative metal'iga on ka rapcore ehk rap-metal üks neist žanritest, mille vahet nu metal'iga on raske määratleda, mistõttu tihti seda ei tehtagi.
Nu metal'it iseloomustab ka asjaolu, et seda segatakse suurel määral paljude muude muusikastiilidega ning laiemas plaanis on nu metal võtnud mõjutusi pea kõikjalt. Näiteks Slipknot viljeleb harilikust karmimat nu metal'i stiili, kuna on võtnud üle grindcore'i elemente, ka Soulfly ei mahu kuidagi ära harilikku nu metal'i lahtrisse, kuna meenutab paljuski thrash metal'it, P.O.D. on saanud otseseid mõjutusi reggae-muusikast, Static-X-i liigitatakse tihti nu metal'i ansamblite hulka, mis mõjutatud industrial metal'i poolt, ning Papa Roachi kirjeldatakse vahel kui punk rock'i ja nu metal'i segu. Siiski tasub suhtuda neisse žanrimääratlustesse skeptiliselt, kuna nii Slipknoti, Soulfly, POD, Static-X-i kui ka Papa Roachi stiililine liigitus on väga laialdaselt vaidluse all (nagu enamiku nu metal'i bändide oma) ja on põhjustanud diskussioone, kuid rahuldavat vastust pole veel leitud.
Kriitika
[muuda | muuda lähteteksti]Nu metal on saanud oma pehme iseloomu ja laialdase populaarsuse tõttu palju kriitikat. Seda eriti mõne aasta jooksul pärast sajandivahetust, mil nu metal'i populaarsus oli haripunktis. Ilmselt tol ajajärgul tekkis raskema metal'i austajate antud muusikastiili nimetuse ebakorrektne jäljendus no-metal, mida kasutati oma suhtumise väljendamiseks, et nu metal ei kõlba "tõelise" metal'i austajale kuulata.
Ka nüüd, mil nu metal'i suurem menu on kadunud, viidatakse kriitiliselt mitmetele uutele populaarsetele muusikasuundadele kui "uuele nu metal'ile", tahtes sellega mõista anda, et tegu on liig apopulaarse ja pehme muusikasuunaga.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Sageli peetakse esimeseks nu metal'i ansambliks Korni. Sellele võib vastu vaielda, kuid selge on, et 1994. aastal ilmunud Korni debüütalbum lükkas suuresti hoo sisse nu metal'i ja alternative metal'i üldisele arengule.
Teiseks suuremaks algeks peetakse Limp Bizkitit, mis ilmus areenile natuke hiljem.
Nu metal sai aga laiemalt tuntuks aastal 2000, mil Limp Bizkit üllitas oma suurima müügieduga albumi "Chocolate Starfish and the Hot Dog Flavored Water" ja peaaegu üleöö kuulsaks saanud Linkin Park andis välja oma ülipopulaarseks saanud albumi "Hybrid Theory". Kumbagi albumit on müüdud üle kümme miljoni eksemplari.