Pesumasin

Pesumasin on kodumasin tekstiilesemete pesemiseks. Täisautomaatne trummelpesumasin jõudis müügile USA-s 1946. a ja Euroopas 1950. aastate algul. Aja jooksul on mehaanilised regulaatorid asendunud elektroonikal põhinevate süsteemidega, ühtlasi on järjest paranenud elektri- ja veetarbe ning mürataseme näitajad.

Ehitus

Ehitusviisi järgi jagunevad pesumasinad eest ja pealt täidetavateks. Välismõõtmed (laius × kõrgus × sügavus) on enamikul eest täidetavatel masinatel 60×85×55…60 cm ja pealt täidetavatel 40×90×60…65 cm. Rohkem kasutatakse masinaid, millel luuk asetseb esiküljel; neil on pealmine külg vaba kasutamiseks tööpinnana või nt pesukuivati jaoks. Ülestõstetava luugiga masin valitakse peamiselt vähese ruumi korral; nende mahutavus on 5−7 kg, ette avaneva luugiga masinail aga 6−12 kg (kuiva pesu).

Pesutrummel on roostevabast terasest. Veepaak võib olla plastist, emailitud või roostevabast terasest; kõige vastupidavamad on viimased. Veepaak ühendatakse painduva vooliku kaudu külmaveetorustikuga (mõnel mudelil on ka kuumaveetorustikuga ühendamise võimalus). Vee taset paagis reguleerib rõhurelee ja temperatuuri termoregulaator. Vett soojendab loogeline torukuumuti võimsusega kuni 3 kW. Pesuvesi eemaldatakse pumba abil kanalisatsiooni. Trumlit käitab elektrimootor, mille sisselülitamise, pöörlemiskiiruse ning -suuna määrab pesuprogramm. Kogu pesemistsükli vältel juhib mikrokontroller automaatselt masina komponentide vahelist koostööd valitud programmi kohaselt.

Peamised pesuetapid on eelpesu, põhipesu, loputus ja tsentrifuugimine.

Olenevalt tootjast ja hinnaklassist võib pesumasinal olla mitmesuguseid erifunktsioone:

Aquasensor teeb pesuvee läbivalgustamise teel kindlaks selle läbipaistvusastme, mille alusel kontroller määrab loputuskordade arvu;
Aquastop hoiab ära veekahjustuse ühendusvooliku lekke korral, katkestades vee juurdevoolu veekraani juures; võimalik on lisada ka mõne sentimeetri kõrgune alusvann koos ujukanduriga;
täitumisandur teeb kindlaks trumli pesuga täitumise astme, millele vastavalt määratakse pesuvahendi kogus ja pesemisaeg;
võõrkehasõel püüab kinni ja kõrvaldab pesuvee ringlusest väikesed esemed (nt taskusse jäänud mündid) samuti pesemise käigus eraldunud nööbid, riidekiud jms;
disbalansi (tasakaalutuse) kontroll (tsentrifuugimisel vibratsiooni vähendamiseks) võib olla teostatud mitmel viisil; nt Boschi masinates mõõdetakse tahhomeetriga ajamimootori nurkkiirust, mis kajastab trumli disbalanssi; tahhomeetri näitude järgi hinnatakse disbalanssi mitmel pöörlemiskiirusel ja vastavalt mõõtetulemustele valitakse maksimaalne tsentrifuugimiskiirus;
taimer pesemise alustamiseks valitud ajal järgmise 24 tunni jooksul (nt öise elektri kasutamiseks);
automaatne väljalülitus – pesutsükli lõppemise järel eraldub masin mõne minuti pärast elektrivõrgust;
WiFi-ühendus võimaldab vastava rakenduse abil näha mobiiltelefonis järelejäänud pesuaega ja saada teade, kui masin on lõpetanud;
lapselukk võimaldab blokeerida ukse ja juhtpaneeli.

Tõhususklassid

Keskkonnahoiu kriteeriumidest lähtuvalt jagunevad pesumasinad energiatarbe, pesemis- ja tsentrifuugimisvõimekuse järgi klassidesse A kuni G, kusjuures kõige tõhusamad on A-klassi masinad (vt ka Energiamärgis). Energiatõhususe poolest jõudis 2010. aastaks enamik kodumasinaid klassi A. Seepärast lisandusid 2011. aastal energiamärgise standardisse klassid A+, A++ ja A+++, vastavalt 10, 20 ja 30 % energiasäästlikumad kui A-klassi pesumasinad. Klassi A+++ korral jääb elektrikulu alla 1 kWh pesukorra kohta. Umbes samal määral väheneb ka veekulu.

Energiatõhususe suurendamiseks on alates 2013. aastast hakatud soojuspumba abil ära kasutama masinast väljuvas heitvees olevat soojust. Niisugused masinad kuuluvad energiaklassi A+++.

Tsentrifuugimise tõhususe järgi liigitamisel on aluseks puuvillasesse pesusse jääva niiskuse protsent tsentrifuugimistsükli lõpus, nt A-klassi korral vähem kui 45 % (trumli pöörlemiskiirusel 1600−1800 1/min) ja B-klassil 45−54 % (1200−1400 1/min).

Etiketil on näidatud ka mürataseme väärtused pesemisel ja tsentrifuugimisel.

Programmid

Olenevalt mudelist ja hinnaklassist võib pesumasinal olla mitmesuguseid programme, sealhulgas

pool pesukogust – väheneb vee- ja elektrikulu; uuemat tüüpi masinad valivad automaatselt optimaalse pesemisrežiimi masinasse pandud pesu kaalu järgi;
säästpesu – vähem määrdunud pesu korral, väheneb elektrikulu;
kiirpesu – vähem määrdunud pesu korral, lüheneb pesemisaeg;
biopesu – pesemiseks 40 ºC juures, mispuhul pesupulbri ensüümid toimivad kõige tõhusamalt;
käsipesu – eriti õrna pesu pesemine nn villahällis 20−30 ºC juures;
eelpesu, leotus – eriti määrdunud pesu korral;
lisaloputus (oluline eriti väikelaste ja allergikute pesu pesemisel).

Standardprogrammi tsükkel võib kesta 40 °C juures 3−4 tundi. Pesuaja pikenemine on hind, mida tuleb maksta elektri ja vee säästliku kasutamise eest: pesuvee madalal temperatuuril vajab pesuaine pikemat toimeaega ja väiksema veekoguse tõttu suureneb loputuskordade arv. Lühi- või kiirprogrammi valimisel tuleb arvestada suurenenud elektri- ja veekuluga.