Raoul Wallenberg

Raoul Wallenberg
Wallenbergi passifoto 1944. aasta juunist
Sünniaeg	4. august 1912 Lidingö vald, Rootsi
Surmaaeg	arvatavasti 17. jaanuar 1947 (34-aastaselt) oletatavasti Nõukogude Liidus Lubjanka vanglas
Rahvus	rootslane
Amet	diplomaat
Alma mater	Michigani Ülikool

Raoul Gustaf Wallenberg (4. august 1912 Stockholm – 17. juuli 1947 Moskva) oli Rootsi diplomaat, Ungari juutide päästmise aktsiooni juht 1944–1945.

Lapsepõlv ja noorus

Noor Raoul Wallenberg

Wallenbergi vanemad, mereväeohvitser Raoul Oscar Wallenberg (1888–1912) ja Maria Sofia Wising (1891–1979) abiellusid 1911. Isa suri järgmisel aastal, kolm kuud enne poja sündi vähki. Tema vanaisa suri kolm kuud pärast tema sündi kopsupõletikku ja teda kasvatasid äsja lesestunud ema ja vanaema. Tema ema abiellus 1918. aastal Fredrik von Dardeliga ning sellest abielust sündis poeg Guy von Dardel ja tütar Nina Lagergren.

Pärast keskkooli ja 9-kuulist ajateenistust Rootsi sõjaväes saatis isapoolne vanaisa Raouli aastaks Pariisi õppima. Seejärel suundus ta 1931. aastal Ameerika Ühendriikidesse Ann Arborisse Michigani ülikooli arhitektuuri õppima. Olgugi et Wallenbergi perekond oli jõukas, tegi Raoul kooli kõrvalt vabal ajal juhutöid ja töötas koos teiste meestudengitega Chicago ekspositsioonil "Century of Progress" rikšajuhina. Oma puhkusi kasutas ta mööda Ameerika Ühendriike rändamiseks, eelistades pöidlaküüdiga reisimist. Oma kogemustest kirjutas ta vanaisale: "Hulkurina reisides on kõik teistmoodi. Sa pead kogu aeg valvel olema. Sa puutud iga päev lähedalt kokku uute inimestega. Hääletamine treenib sinu taktitunnet ja arendab diplomaatilisi oskusi."

Wallenberg lõpetas ülikooli 1935. aastal, kuid pärast Rootsi naasmist selgus, et Ameerika kraad ei võimalda tal Rootsis arhitektina praktiseerida. Tema vanaisa hankis talle töökoha Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas ehitusmaterjale müüvas Rootsi ettevõttes. Pärast kuut kuud Lõuna-Aafrikas hankis vanaisa talle töö Hollandi panga harukontoris Haifas. Seal puutus Wallenberg esimest korda kokku Saksamaalt natside tagakiusamise eest pagenud juutidega. Ta naasis 1936. aastal Rootsi ja asus tööle Kesk-Euroopa Kaubanduskompaniis, mida juhtis Ungari juut Kálmán Lauer. Laueril endal oli väga keeruline Ungarisse reisida, mistõttu Wallenberg sai tema esindajaks.

Teine maailmasõda

Alates 1938. aastast võeti Ungari kuningriigis kasutusele mitmeid juudivastaseid meetmeid, võttes eeskujuks natside poolt Saksamaal 1935. aastal kehtestatud Nürnbergi rassiseadused. Sakslaste eeskujul keelati juutidel pidada teatud ameteid, vähendati nende hulka ametnike seas ja keelati segaabielud. See tegi Wallenbergi äripartnerile Kálmán Lauerile Ungarisse reisimise järjest keerulisemaks. Ungari liikus üha sügavamale Saksa mõjusfääri ja liitus 1940. aasta novembris teljeriikidega ning osaledes 1941. aasta juulis Saksamaa invasioonis Nõukogude Liitu. Wallenbergist sai seetõttu Laueri esindaja ja ta käis Ungaris tema nimel äriasju ajamas. Lisaks hoidis ta silma peal Budapesti jäänud Laueri sugulastel. Peagi õppis ta selgeks ungari keele ja alates 1941. aastast reisis ta järjest tihemini Budapesti. Aastaga sai Wallenbergist kaasomanik ja rahvusvaheline direktor. Selles rollis sooritas ta Teise maailmasõja algusaastatel mitu ärireisi Saksamaale ja okupeeritud Prantsusmaale. Just neil reisidel õppis Wallenberg tundma natside bürokraatiat ja administratiivmeetodeid. Neist teadmistest oli tal hiljem palju kasu.

Olukord Ungaris hakkas liikuma allamäge sedavõrd, kuidas sõjaõnn teljeriikide vastu pööras. Pärast katastroofilist kaotust Stalingradi lahingus, kus osalenud Ungari üksused kaotasid koguni 84% isikkoosseisust, hakkas Miklos Horthy režiim otsima võimalusi rahuläbirääkimisteks USA ja Suurbritanniaga. Saades teada Horthy kahepalgelisusest käskis Hitler 1944. aasta märtsis Saksa vägedel Ungari okupeerida. Wehrmacht haaras riigis kiirelt võimu ja Horthy pandi koduaresti. Budapestis upitati võimule Saksa-meelne nukuvalitsus, kuid tegelik võim oli Saksa sõjaväekuberneri SS-Brigadeführer Edmund Veesenmayeri käes. Kui seni olid Ungari juudid holokausti eest suhteliselt kaitstud olnud, siis natside võimule tulekuga olukord muutus. Aprillis ja mais 1944 hakati juute okupeeritud Poolas asuvatesse koonduslaagritesse deporteerima. Päevas deporteeriti 12 000 inimest ja deporteerimisi juhtis SS-Obersturmbannführer Adolf Eichmann isiklikult.

Värbamine sõjapõgenike komisjoni poolt

Erinevalt holokausti täiest ulatusest sai Ungari juutide tagakiusamine välismaal kiirelt tuntuks. George Mantello avaldas 1944. aasta hiliskevadel dokumendi, mida tuntakse Vrba-Wetzleri raportina ja mis kirjeldab Auschwitz-Birkenau koonduslaagris toimuvat. See toetus kahe seal põgenenud tunnistaja ütlustele. ....

Missioon Budapestis

Kui Wallenberg 1944. aasta juulis Budapesti Rootsi saatkonda jõudis, oli juudivastane kampaania juba mitu kuud kestnud. Maist juulini oli Eichmann koos käsilastega deporteerinud üle 400 000 juudi. Deporteeritutest vaid 15 000 ei saadetud otse Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse. Wallenbergi saabumise ajaks oli Ungaris järel veel 230 000 juuti. Koos teise Rootsi diplomaadi Per Angeriga hakkas Wallenberg "kaitsepasse" (saksa keeles Schutz-Pass) välja andma, mis identifitseeris selle omaniku kui Rootsi alama, kes ootab repatrieerimist ja kaitses neid seetõttu deporteerimise eest. Selline tegevus ei olnud tegelikult seaduslik, kuid jättis piisavalt ametliku mulje ning Saksa ja Ungari ametnikud aktsepteerisid neid üldiselt. Vahel anti ametnikele ka pistist. Rootsi saatkonnal õnnestus Saksa võimudega sõlmida kokkulepe, mille järgi kaitsepasside kandjaid koheldi Rootsi kodanikena ja nad ei pidanud juutidele kohustuslikku kollast taaveti tähte kandma.

Komitee kogutud rahaga rentis Wallenberg Budapestis 32 maja ning kuulutas need ekstraterritoriaalseteks ja diplomaatilise puutumatusega kaitstuteks. Pettuse kinnitamiseks paigaldas ta neile silte nagu "Rootsi raamatukogu" ja "Rootsi uuringuinstituut" ning heiskas majadel ülemõõdulisi Rootsi lippe. Neis majades leidis varju pea 10 000 inimest.

Üks Wallenbergi teenistuses olnud autojuht Sandor Ardai meenutas, mida Wallenberg tegi, kui ta avastas ühe juutidega Auschwitzi suunduva rongi:

„

..ta ronis rongi katusele ja hakkas veel sulgemata ustest kaitsepasse jagama. Ta ignoreeris sakslaste käske alla tulla. Noolristlased hakkasid tulistama ja karjuma, et ta ära läheks. Nad lasid ilmselt meelega üle tema pea, sest ükski lask ei tabanud teda ja see oleks muidu võimatu olnud. Ma arvan, et nad tegid nii, sest tema vaprus avaldas neile muljet. Peale seda, kui Wallenberg oli kõik passid, mis tal olid, välja jaganud, käskis ta kõigil passi saanutel rongi pealt maha tulla ja rivis lähedusse pargitud autode juurde minna. Kõik autod olid rootsi värvides. Ma ei mäleta, palju neid oli aga me päästsime tosinaid inimesi. Sakslased ja noolristlased olid nii jahmunud, et ei takistanud teda.

“

Kõrghetkel oli juutide päästmisega seotud 350 inimest. Õde Sára Salkaházi jäi juudi naise varjamisega vahele ja hukati noolristlaste poolt. Šveitsi diplomaat Carl Lutz jagas samuti 1944. aasta kevadel Šveitsi suursaatkonnast kaitsepasse. Itaalia ärimees Giorgio Perlasca teeskles Hispaania diplomaati ja jagas võltsitud viisasid. Berber Smit (Barbara Hogg), Lolle Smiti (1892–1961) tütar, N. V. Philips Budapesti direktor ja Hollandi spioon MI6 teenistuses aitas samuti Wallenbergi. Tema poja sõnul oli tal Wallenbergiga armuafäär.

Vältimaks noolristlaste või Adolf Eichmanni meeste kätte langemist või nende poolt tapetud saamist ööbis Wallenberg igal ööl eri paigas. Kaks päeva enne Budapesti Nõukogude vägede kätte langemist pidas Wallenberg nii Eichmanni kui saksa vägede ülemjuhatajaga Ungaris kindralmajor Gerhard Schmidthuberiga läbirääkimisi. Ta edastas Pál Szalai kaudu teate, millega Wallenberg veenis sakslasi loobuma plaanist õhkida Budapesti geto ja tappa 70 000 juuti ning organiseerida ülejäänud Budapesti juutidele surmamarss. Ta ähvardas neid sõjakuritegudes süüdistamisega pärast sõda.

Wallenbergi päästetute hulka kuulusid biokeemik Lars Ernster, kes oli majutatud Rootsi saatkonda, ja hilisem USA esindajatekoja liige Tom Lantos, kes elas ühes Rootsi turvamajas.

Kadumine

Marssal Rodion Malinovski juhitud 2. Ukraina rinne alustas pealetungi Budapestile 29. oktoobril 1944 ja detsembri lõpuks oli linn Nõukogude vägede poolt ümber piiratud. Selles hoolimata keeldus Saksa komandör SS-i kindralleitnant Karl Pfeffer-Wildenbruch alla andmast, mis viis linna pika ja verise piiramiseni. Wallenberg kutsuti 17. jaanuaril 1945 Malinovski peakorterisse Debrecenis, kahtlustatuna USA heaks spioneerimises ja selles, et sõjapõgenike komisjon tegeles spionaažiga.

Wallenbergi viimased teadaolevad sõnad olid: "Ma lähen Malinovski juurde, ...kas külalise või vangina, seda ma veel ei tea." Aastal 1993 leiti ja avaldati Rootsi päevalehes Svenska Dagbladet varem salajasest Nõukogude sõjaväearhiivist dokumendid, mille kohaselt oli Wallenberg arreteerimise käsu andnud Nikolai Bulganin. Käsk jõudis Malinovski peakorterisse samal päeval, mil Wallenberg kadus. 2003. aastal vaadati läbi sõjaaegset Nõukogude kirjavahetust ja leiti, et Ungari poliitik ja ühtlasi Nõukogude luureagent Vilmos Böhm võis NKVD-le anda Wallenbergi nime, kui isiku, kes tuleks võimaliku spionaaži eest vahi alla võtta.

Info Wallenbergist pärast kinnipidamist on peamiselt spekulatiivne: mitmed tunnistajad on väitnud, et kohtasid teda vangistuse ajal. Wallenberg viidi Debrecenist läbi Rumeenia Moskvasse. Nõukogude võimud võisid loota tema vahetamisele Rootsis olevate põgenike vastu. Vladimir Dekanosov teavitas Rootsi valitsust 16. jaanuaril 1945, et Wallenberg on Nõukogu võimude kaitse all. Wallenberg viidi 21. jaanuaril Lubljanka vanglasse kongi 123, kus ta oli koos endise saksa Rumeenia atašee Gustav Richteriga. Richter tunnistas 1955. aastal Rootsis, et Walenbergi kuulati üle ühel korral kusagil veebruari alguses ja see kestis poolteist tundi. Rihcter viidi 1. märtsil 1945 teise kongi ja ta ei näinud Wallenberi enam kunagi.

Nõukogude kontrolli all olev Ungari raadio teatas 8. märtsil 1945, et Wallenberg ja tema autojuht mõrvati teel Debreceni, vihjates, et tapmise taga oli kas Noolristlaste partei või gestapo. Rootsi välisminister Östen Undén ja saadik Nõukogude Liidus, Staffan Söderblom eeldasid ekslikult, et nad on surnud. Aprillis 1945 pakkus William Averell Harriman USA Riigidepartemangust Rootsile abi Wallenbergi saatuse selgitamiseks, kuid pakkumisest keelduti. Söderblom kohtus Molotovi ja Staliniga Moskvas 15. juunil 1946, uskudes endiselt, et Wallenberg on surnud, ja ignoreeris jutte vahetusest Nõukogude Rootsi põgenenud ülejooksikute kohta.

Surm

Nõukogude valitsus avaldas 6. veebruaril 1957 dokumendi, mis pärines 17. juulist 1947 ja milles seisis: "Teatan, et teile hästi teada vang Wallenberg suri eelmisel ööl ootamatult oma kongis, tõenäoliselt südamerabandusse või südamepuudulikkusse. Järgides teie juhiseid võtta Wallenberg isikliku hoole alla, küsin heakskiitu lahkamise sooritamiseks, et selgitada surma põhjus... Olen isiklikult teavitanud ministrit ja mind kästi surnukeha kremeerida ilma lahanguta." Dokumendile oli alla kirjutanud toonane Lubljanka haigla juht Smoltsov ja see oli adresseeritud Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministrile Viktor Semjonovitš Abakumovile. Wallenbergi isiklikud asjad tagastati 1989. aastal perekonnale. Asjade seas oli ka tema pass ja portsigar. Need olid välja tulnud laoruumi riiulite ümberehitamise tõttu läbi vaadatud materjalide seast.

Vjatšeslav Nikonovile tehti Vene valitsuse poolt 1991. aastal ülesandeks uurida Wallenbergi surma. Ta jõudis järeldusele, et Wallenberg hukati 1947. aastal Lubljanka vanglas.

Aleksandr Jakovlev tegi 2000. aastal Moskvas avalduse, et Wallenberg hukati 1947. aastal Lubljanka vanglas. Endine Nõukogude salapolitsei ülem Vladimir Krjutškov oli talle ühes eravestluses öelnud, et Wallenberg lasti maha. Avalduses ei öeldud, miks Wallenberg hukati või miks valitsus selle kohta valetanud oli. Kindral Pavel Sudoplatov väitis, et Raoul Wallenberg suri mürgitamise tagajärjel ja mürgitajaks oli kurikuulus NKVD mõrtsukas Grigori Mairanovski. Vene prokurör Vladimir Ustinov allkirjastas otsuse, millega Wallenberg ja tema autojuht postuumselt rehabiliteeriti kui "poliitiliste repressioonide ohvrid". Mitmed Wallenbergiga seotud dokumendid anti Venemaa valitsuse poolt 2007. aasta septembris üle Venemaa pearabile. Need paigutati Tolerantsi muuseumi Moskvas, mis avati 2011. aastal.

Vaidlused Wallenbergi surma üle

Mitmed endised vangid on väitnud, et nägid Wallenbergi pärast tema väidetavat surma 1947. aastal. Veebruaris 1949 andis sõjavangist Saksa kolonel Theodor von Dufving tunnistusi, et Kirovis transiitlaagris teel Vorkutasse, kohtas ta tsiviilriietes vangi, kellel olid eraldi valvurid ja kes väitis end olevat Rootsi diplomaat ning kes viibivat seal "suure vea tõttu."

Tuntud natsikütt Simon Wiesenthal otsis Wallenbergi ja kogus mitmeid tunnistusi. Näiteks briti ärimees Greville Wynne, kes viibis 1962. aastal Lubljanka vanglas seoste tõttu KGB ülejooksiku Oleg Penkovskiga, ütles, et rääkis vanglas oleku ajal vangiga, kes väitis end olevat Rootsi diplomaat, kuid ei näinud tema nägu. Efim (või Yefim) Moshinsky on väitnud, et nägi teda 1962. aastal Wrangeli saarel. Ühe tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta Wallenbergi 1960. aastatel Nõukogude vanglas.

Ühe eravestluse käigus partei vastuvõtul 1970. keskel, kus olid jutuks tingimused Nõukogude vanglates, olevat üks KGB kindral öelnud, et tingimused ei saa olla väga halvad, kuna üks välismaalasest vang olevat Lubljangka vanglas viibinud juba kolm kümnendit.

Viimased teated Wallenbergi nägemise kohta pärinevad 1987. aasta novembrist. Kaks sõltumatud tunnistajat olevat teda siis vanglas näinud.

Raoul Wallenbergi poolvend Guy von Dardel, tuntud füüsik ja nüüd pensionil olev CERNi töötaja, oli pühendunud oma venna saatuse välja selgitamisele. Ta käis Nõukogude liidus umbes viiskümmend korda, et oma venna saatuse kohta uurida ja vaatas läbi ka Vladimiri vangla andmed. Von Dardel kogus aastate jooksul 50 000-leheküljelise arhiivi intervjuudest, ajaleheartiklitest, kirjadest ja teistest otsinguid puudutavatest dokumentidest. Ta algatas 1991. aastal Rootsi-Vene töögruppi, et otsida üheteistkümnest endise Nõukogude Liidu sõjaväe ja valitsuse arhiivist andmeid oma venna saatuse kohta, kuid lõpliku selgust toovat infot ei suudetud leida.

FSB arhiivifondide ülem Vassili Hristoforov ütles, et Wallenbergi juhtum on siiani avatud. Ta lükkas tagasi väited jätkuvast kinnimätsimisest. Vihjates Nõukogude eriteenistusele, kust tänane FSB on välja kasvanud, ütlest Hristoforov: "See on teine riik ja teine eriteenistus."

1953. aasta näidisprotsess

Ungari riiklik julgeolekupolitsei (Államvédelmi Hatóság, hiljem tuntud kui ÁVH) röövis aprillis 1952 kolm Budapesti juudikogukonna juhti Miksa Domonkosi, László Benedeki ja Lajos Stöckleri, et sundida neid ettevalmistatud tunnistustele piinamisega alla kirjutama. Kaks arvatavat pealtnägijat Pál Szalai ja Károly Szabó arreteeriti ja neid kuulati piinamist kasutades üle. Sellega valmistati ette näidisprotsessi, millega sooviti näidata, et Wallenbergi ei viidud 1945. aastal Nõukogude Liitu, vaid ta langes kosmopoliitse sionismi ohvriks.

Ideed, mille järgi pidid "Wallenbergi mõrvarid" olema Budapesti sionistid, toetas peamiselt Ungari kommunistide juht Ernő Gerő, nagu selgub tema poolt peasekretär Mátyás Rákosile saadetud teates. Näidisprotsess pidi toimuma Moskvas. Kuid pärast Stalini surma ja Lavrenti Beria hukkamist 1953. aastal protsessi ettevalmistamine lõpetati ja vangid vabastati. Domonkos veetis nädala haiglas ja suri mõni aeg hiljem piinamise käigus saadud tervisekahjustuste tõttu kodus.

Võimalikud sidemed USA luurega

Wallenbergi on pikka aega kahtlustatud sidemetes USA luurega ning 1996. aastal avaldatud CIA dokumendid näivad seda kinnitavat.

Perekond

Raouli ema ja kasuisa sooritasid 1979. aastal kahepäevase vahega enesetapu. Tema poolõde Nina pidas põhjuseks meeleheidet Raouli kadumise pärast.

Nina Lagergreni tütar Nane Maria Lagergren abiellus Kofi Annaniga.

Mälestuse jäädvustamine

Ausammas Tel Avivis

Talle on püstitatud mälestusmärgid Stockholmis, Budapestis, Londonis, New Yorgis ja Tel Avivis.

Eesti helilooja Erkki-Sven Tüür on kirjutanud ooperi "Wallenberg", mille esietendus toimus 2001 Saksamaal .

2013. aastal kuulutas Austraalia Wallenbergi oma esimeseks aukodanikuks.

Kirjandus

• Christoph Gann, "Raoul Wallenberg: päästa nii palju inimesi kui võimalik". Saksa keelest tõlkinud Kaire Kiviselg. Kunst, Tallinn 2001

Välislingid

• Raoul Wallenbergi otsingud
• Ülo Tuulik, "Ohvrisuits ei haju" (Christoph Ganni raamatu "Raoul Wallenberg" arvustus) – Eesti Ekspress 10. mai 2001, lk B28
• Heikki Aasaru. Raoul Wallenbergi vanemate enesetapp oli 30 aastat saladus – ERR, 2. märts 2009
• Searching for Raoul Wallenberg
• Raoul Wallenberg - Yad Vashem