Ratio studiorum

Ratio studiorum ehk Ratio atque Institutio Studiorum Societatis Jesu ("Jesuiitide ordu õpetamise metoodika ja süsteem") ehk jesuiitide haridussüsteem anti välja 1599. aastal. Seadustikus on esitatud reeglid koolijuhtidele (rektor, prefekt) ning eri õppetasemete, kõrgema ja alama astme koolide õpetajatele. Dokumendis on sätestatud eksamite ja õpilaste tunnustamise kord ja kooli reeglid.

Loomine

Jesuiitide ordu põhikirja üks peatükk sätestab suundumuse hariduslikule tegevusele, määratleb eesmärgid, põhimõtted ja organiseerimise. Peamistele jesuiitide haridussüsteemi printsiipidele pani aluse Ignatius Loyola, tuginedes enda isiklikule kogemusele kooliharidusega. 1540. aastatel visandas Loyola üldise õppekorralduse. Jesuiitide haridus toetub kolmele alustalale: planeeritus, kohanemisoskus ja hoolikalt valitud õpperaamatud. Ratio Studiorum'i koostamiseks kutsuti 1584. aastal Roomas kokku komisjon, mis koosnes jesuiitide ordu õpetajatest. Komisjoni eesmärgiks oli koostada kõikidele koolidele kehtiv haridusplaan. Lõplik dokument, kus sätestati eeskirjad kooli juhtidele, õpetajatele ja õpilastele, anti välja 1599. aastal ning see on tänapäevani jesuiitide hariduse aluseks.

Õppekorraldus

Jesuiitide kool oli kaheastmeline: alamaste (studia inferiora) ja ülemaste (studia superiora). Alamaste andis gümnaasiumihariduse ja koosnes viiest klassist: kolm alamat ehk grammatika klassi, kus õpiti ladina ja kreeka keelt ning usuõpetust, ning kaks kõrgemat ehk retoorika klassi, kus õpiti suulist ja kirjalikku sõnaseadmisoskust, aga ka matemaatikat, filosoofiat, kirikumuusikat jms. Klass polnud mitte aja-, vaid tööühik: õpilast sai vastavalt tema võimekusele pärast eksamite sooritamist ühest klassist teise liigutada. Õppetöö toimus kuuel päeva nädalas, pärast tunde toimusid mitmesugused mängud ja füüsilised harjutused ning iga päev missa. Jesuiitide kool kombineeris õpetusse skolastika ja humanismi põhimõtted. Kindlaks oli määratud õppekava (aine osadeks jaotamine ja järjekord), samuti anti metoodilisi nõuandeid (kuidas ainet esitada, milliseid võtteid ja õppevahendeid kasutada).

Õppemeetodid

Prelexion ehk loeng

Loengu aluseks oli mõne antiikautori (nt Cicero) ladinakeelne tekst, mille õpetaja ette luges, tähendust selgitas ja analüüsis. Õpilaste ülesandeks oli teha märkmeid.

Concertatio ehk klassi üldine arutelu

Arutelul käsitleti eelmise päeva materjali. Rivaalid küsitlesid üksteist, lugesid üksteise kirjutisi ette ja parandasid neid.

Disputation ehk avalik dispuut
Deklamatsioon ehk ette lugemine
Imitatsioon ehk jäljendamine

Ladina keele arendamiseks jäljendati kuulsaid antiikautoreid.

Repetitsioon ehk kordamine

Kordamisele pöörati palju tähelepanu: korrati iga päeva lõpus, igal laupäeval, iga aasta lõpul ja algul.

Eksamineerimine

Viidi läbi igal aastal suuliselt, kõikide õpilaste juuresolekul.

Lisaks eespool nimetatud õppemeetoditele oli jesuiitide koolides oluline roll õpilaste näitemängudel, mis võimaldasid arendada deklameerimisoskust, ladina keeles vabamat suhtlemist ning andsid õpilastele võimaluse end välja elada. Kooliteater oli kõlbelise kontrolli all ning näidendite kaudu toimus ka usu aktiivne propageerimine.

Õppekirjandus

Kuna nõuetele vastavaid õpperaamatuid oli vähe, olid orduliikmed sunnitud sobivaid raamatuid ise kirjutama. Peamiselt koostati compendia'id ehk kokkuvõtteid õpilastele. Jesuiitide õppekirjanduses oli materjal loogiliselt süstematiseeritud. Õppekirjandus koosnes kreeka ja rooma klassikutest, kirikuisade teostest, ladinakeelsest pühakirjast ja kreekakeelsest apostlite tegudest.

Koolikorraldus

Jesuiitide kooli eesotsas oli õppeprefekt, kelle üheks ülesandeks oli ka õpetajate töö jälgimine. Prefekt külastas iga õpetajat kaks korda kuus, et kindlaks teha, kas õpetaja täidab õppeeskirju, kasutab õiget metoodikat, ei tee asjatud ülevaateid, ei kasuta ebavajalikke materjale, ei väljenda ketserlikke seisukohti, samuti jälgis ta õpetaja töö tulemuslikkust ning pidi heaks kiitma kõik disputatsioonide teesid. Kõik kooli teaduskonna liikmed pidid kokku tulema vähemalt iga kahe nädala järel, et omavahel mõtteid ja kogemusi vahetada ning kuulata, mis prefektil neile öelda on. Distsipliini järgi valvas igas koolis korrektor, kellel oli võim õpilasi koolist välja heita.

Õpetajad ja õpetajate koolitamine

Jesuiitide kooli õpetaja eesmärgiks oli nooremale põlvkonnale edasi anda aktsepteeritud seisukohad ja uskumused, ta ei tohtinud väljendada oma mõtteid, vaid pidi jääma traditsioonilise materjali ja metoodika raamidesse. Õpetajal oli tihe side õpilastega. Õpetajateks valiti loomulike eeldustega ja väljapaistvate tulemustega eksamid sooritanud õpilasi, kes pidid läbima kaheaastase noviitsiaja, ülikooli ja õpetajate akadeemia. Samuti pidid õpetajaks pürgijad enne akadeemia lõpetamist kogenud instruktoreid jälgima ja praktilisi proovitunde läbi viima.

Õpilased

Õpilased istusid klassis õppeedukuse järjekorras: ees priimus, taga ultimus. Klassis olid parimate õpilaste hulgast valitud ohvitserid, kes said endale kreeka ja rooma väejuhtide nimed. Õpetajat aitasid assistendid ehk dekurionid, kes tegelesid korralduslike küsimuste ja õpilastegrupi kohta informeerimisega. Klassis soositi võistluslikkust – õpilased jagati paarideks ehk rivaalideks, kes võistlesid üksteisega. Rivaalide ülesanne oli üksteist valvata, küsitleda, korrigeerida ja ületada. Iga aasta lõppes piduliku tseremooniaga, kus tehti kokkuvõte õppetulemustest ning jagati auhindu parimate kirjalike ja suuliste saavutuste eest. Koolis kehtis range distsipliin ning pidev järelevalve õpilaste üle. Neid õpilasi, kes õppimisega hakkama ei saanud, oli võimalik klassist allapoole taandada või koolist välja visata.

Tuntud jesuiitide koolide õpilasi: Molière, Diderot, Voltaire, Descartes, Richelieu.

Jesuiitide koolid Eesti aladel: Tartu jesuiitide gümnaasium, Tartu jesuiitide seminar.

Kirjandus

Lembit Andresen. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I. Eellugu ja algus kuni Põhjasõjani. – Jesuiitide vastureformatsioon Lõuna-Eestis. Avita 1998, lk 82–89.
Cole, Luella 1947. Ignatius of Loyola and the Schools of the Jesuits. – A History of Education: Socrates to Montessori. pp. 296–326.
Ferdinand Eisen (toim.). Haridusolud Rootsi, Poola ja Taani vahel jaotatud Eestis (16. sajandi teine pool – 17. sajandi esimene veerand). – Eesti kooli ajalugu I. 13. sajandist 1860. aastateni: kaugemast minevikust tänapäevani. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut 1989, lk 87–107.
Ratio Studiorum. Catholic Encyclopedia.
Maria Tilk. Vastureformatsioon. – Kasvatus eri kultuurides II, 2005 451–470.
Allan P. Farrell, S. J. Ratio studiorum'i ingliskeelne tõlge, 1970