Robert Oppenheimer
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
| Robert Oppenheimer | |
|---|---|
 J. Robert Oppenheimer, u 1944. aastal | |
| Sünninimi | Julius Robert Oppenheimer |
| Sündinud |
22. aprill 1904 New York, New Yorgi osariik, Ameerika Ühendriigid |
| Surnud |
18. veebruar 1967 (62-aastaselt) Princeton, New Jersey, Ameerika Ühendriigid |
| Alma mater |
Harvardi Ülikool Christ's College, Cambridge Göttingeni Ülikool |
| Abikaasa | Katherine Oppenheimer |
| Lapsed | 2 |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | teoreetiline füüsika |
| Töökohad |
California Ülikool Berkeleys California Tehnoloogiainstituut Projekt Y Institute for Advanced Study |
| Tuntumad tööd | tuumapomm |
| Doktoritöö | "Zur Quantentheorie kontinuierlicher Spektren" |
| Doktoritöö juhendaja | Max Born |
| Tuntumad õpilased | |
| Autogramm | |
 | |
Julius Robert Oppenheimer (22. aprill 1904 New York – 18. veebruar 1967 Princeton) oli ameerika tuumafüüsik, keda peetakse tuumapommi isaks.
Ta juhtis Manhattani projekti teadusosa, mille käigus 16. juulil 1945 lõhati New Mexico osariigis maailma esimene tuumaseadeldis (Trinity katse).
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]New Yorgis Saksamaalt pärit juudi immigrantide peres sündinud Oppenheimer lõpetas 1921. aastal Eetilise Kultuuri Fieldstoni Kooli (Ethical Culture Fieldston School), mis on New Yorgis asuv iseseisev erakool.
1925. aastal sai ta Harvardi ülikoolis vabade kunstide (Bachelor of Arts) bakalaureusekraadi summa cum laude. 1926. aastast õppis Oppenheimer Saksamaal Göttingeni ülikoolis Max Borni käe all füüsikat. Göttingeni ülikool oli üks maailma juhtivaid teoreetilise füüsika keskusi. 1927. aastal lõpetas ta ülikooli filosoofiadoktori kraadiga.
Pärast teadustööd teistes ülikoolides asus ta tööle Berkeleys asuva California Ülikooli füüsikaosakonnas, kus temast sai 1936. aastal korraline professor. Ta andis märkimisväärse panuse teoreetilisesse füüsikasse, sealhulgas oli mitmeid olulisi saavutusi kvantmehaanikas ja tuumafüüsika arendamises. Koos oma õpilastega arendas ta ka valgete kääbuste, neutrontähtede ja mustade aukude teooriaid, kvantväljateooriat ja kosmiliste kiirte vastastikmõju uuringuid.
1942. aastal kutsuti Oppenheimer Manhattani projektiga tegelema ja 1943. aastal määrati ta projekti Los Alamose labori direktoriks New Mexico osariigis. Labori tegevuse ülesandeks oli töötada välja esimesed tuumarelvad. Tema juhtimisvõimed ja teadusalased teadmised olid projekti õnnestumisel olulised. 16. juulil 1945 osales ta maailma esimese tuumarelva katsetusel koodnimega Trinity. 1945. aasta augustis kasutati tuumarelvi Jaapani vastu Hiroshima ja Nagasaki pommirünnakutes, mis on jäänud seni ainsaks tuumarelva kasutamiseks relvastatud konfliktis. Vapustatuna tuumarelva purustusjõust Hiroshima ja Nagasaki pommitamisel püüdis ta edaspidi teha kõik selleks, et vältida tuumasõda ja võidurelvastumist Nõukogude Liiduga.
1947. aastal sai Oppenheimer New Jersey osariigis Princetonis asuva Institute for Advanced Study direktoriks ning ta juhtis seejärel vastloodud USA aatomienergiakomisjoni mõjukat üldnõuandvat komiteed. Ta tegi komitees lobitööd tuumaenergia rahvusvahelise kontrolli saavutamiseks, et hoida ära tuumarelva levikut. Ta oli vesinikupommi väljatöötamise vastu aastatel 1949–1950 sel teemal peetud valitsuse aruteludel ja võttis seejärel eitava seisukoha sellega seotud küsimustes, mis kutsusid esile USA valitsuse ja sõjaliste ringkondade halvakspanu ja viha.
Oppenheimer oli vasakpoolsete vaadetega. Tema vend Frank kuulus koguni Ameerika Ühendriikide Kommunistlikku Parteisse (see oli enne Teist maailmasõda legaalne). Ka Robert ei salanud eriti oma vaateid. Makartismi ajal viisid Oppenheimeri seisukohad ja tema varasemad seosed kommunistliku parteiga tema julgeolekukontrolli staatuse tühistamiseni pärast 1954. aastal toimunud julgeolekualast ülekuulamist. Ta lasti riigiametitest lahti põhjusel, et ta oli avaldanud enda kohta käivat salastatud teavet. See lõpetas tema juurdepääsu valitsuse tuumasaladustele ja seega ka tema karjääri tuumafüüsikuna. Kuigi ta jäi ilma poliitilisest mõjust, jätkas Oppenheimer loengute pidamist, kirjutamist ja uurimistööd füüsikas.
Septembris 1957 sai temast Prantsusmaa Auleegioni ordeni ohvitser[1] ja 3. mail 1962 valiti ta Londoni Kuninglik Seltsi välisliikmeks.[2] President Lyndon Johnson andis 1963. aastal talle poliitilise žestina Enrico Fermi auhinna, mis sümboliseeris tema rehabiliteerimist. Oppenheimer asutas Californias Berkeleys teoreetilise füüsika kooli, kus töötas surmani.
Tema vaadete tõttu on mõned veendunud, et tema abil saadeti NSV Liitu vajalik info, mille abil ka NSV Liit suutis luua oma tuumapommi.[viide?]
Oppenheimeril diagnoositi 1965. aasta lõpus kõrivähk. Soovitud tulemusi ei andnud ei operatsioon ega ka 1966. aasta lõpus saadud kiiritus- ja keemiaravi.[3] 18. veebruaril 1967, kolm päeva pärast koomasse langemist, suri Oppenheimer oma kodus Princetonis 62-aastaselt. Oppenheimeri surnukeha tuhastati ja tema tuhk urniga visati merre.
2022. aasta detsembris käskis USA energeetikaminister Jennifer Granholm tühistada 1954. aasta otsuse Oppenheimeri julgeolekukontrolli staatuse kohta.
Muud
[muuda | muuda lähteteksti]Oppenheimer sai filosoofiadoktori kraadi 1927. aasta märtsis 23-aastaselt. Pärast suulist eksamit ütles administreeriv professor James Franck väidetavalt: "Mul on hea meel, et see on nüüd läbi. Ta kavatses mind üle kuulama hakata."[4]
Pärast Saksamaalt USA-sse naasmist võttis Oppenheimer vastu õppejõukoha California Ülikoolis Berkeleys. Füüsik Hans Bethe on rääkinud tema õppejõuaastate kohta: "Tema hiilgeaegadel oli tema rühmas kaheksa kuni kümme kraadiõppurit ja umbes kuus järeldoktoranti. Ta kohtus selle rühmaga kord päevas oma kabinetis ja arutas üksteise järel õpilaste uurimisprobleemide seisu. Teda huvitas kõik ja päeva jooksul võis ta nendega arutleda kvantelektrodünaamika, kosmiliste kiirte, elektronpaaride tekke, tuumafüüsika ja muudel teemadel."[2]
Tema õpilased nägid teda eemalhoidliku ja muljetavaldava geeniuse ning esteedina ja võtsid omaks tema kõnni-, kõne- ja muud maneerid ning isegi kalduvuse lugeda tekste nende originaalkeeles. Oppenheimeri töid peeti raskesti mõistetavateks isegi abstraktsete teemade standardite järgi, milles ta oli asjatundja. Talle meeldis kasutada elegantseid, kuigi ülikeerulisi matemaatilisi tehnikaid füüsikaliste põhimõtete demonstreerimiseks.[3]
Kui tema isa 1937. aastal suri, jättis ta Roberti ja tema venna Franki vahel jagamiseks 392 602 dollarit (vastas umbes 8 miljonile dollarile 2022. aastal). Oppenheimer kirjutas kohe testamendi, mis jättis tema pärandvara California ülikoolile, et seda kasutada ülikooli lõpetajate jaoks stipendiumitena.[3]
Los Alamoses paiknes sõjaväelabor ning Oppenheimer ja teised teadlased pidid saama sõjaväelasteks. Oppenheimer tellis endale kolonelleitnandi mundri ära ja asus alles siis tegema sõjaväelase füüsiliste võimete testi, mis aga ebaõnnestus. Sõjaväearstid pidasid teda alakaaluliseks (ta kaalus 58 kg), diagnoosisid tal kroonilise köha tuberkuloosiks ja olid mures tema kroonilise nimme-ristluu liigesevalu pärast.[3]
Oppenheimer oli pikka kasvu ja kõhn ning ahelsuitsetaja[3], kes jättis intensiivsel keskendumisperioodil sageli söögikordi vahele. Paljud sõbrad ütlesid talle, et ta võib olla ennasthävitav.
Oppenheimerit vaevasid kogu tema elu jooksul depressiooniperioodid ja ta ütles kord oma vennale: "Ma vajan füüsikat rohkem kui sõpru".[5]
Hans Bethe on öelnud: "Kuna Oppenheimeri teadusliku tähelepanu objekt muutus sageli kiiresti, ei töötanud ta kunagi ühegi teema kallal piisavalt kaua, et jõuda sellega lõpuni ja pälvida Nobeli preemia."
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]- Oppenheimerist on kirjutatud rohkelt elulugusid, sealhulgas on olulisemaks Kai Birdi ja Martin J. Sherwini "American Prometheus" ("American Prometheus: The Triumph and Tragedy of Robert Oppenheimer." 2005), mis võitis 2006. aastal Pulitzeri preemia eluloo- või autobiograafiaauhinna.[6]
- 1980. aasta BBC telesari Oppenheimerist peaosas Sam Waterstoniga võitis kolm BAFTA teleauhinda.[7]
- 1980. aastal valminud dokumentaalfilm "The Day After Trinity", mis räägib Oppenheimerist ja tuumapommist, oli nomineeritud 1980. aasta parima dokumentaalfilmi Oscarile ja sai Peabody auhinna.[8]
- Oppenheimeri elu käsitleb Tom Morton-Smithi 2015. aasta näidend "Oppenheimer", samuti 1989. aasta film "Fat Man and Little Boy", kus Oppenheimerit kehastas Dwight Schultz. Samal aastal mängis David Strathairn Oppenheimerit telefilmis "Day One".[9]
- 2004. aastal toimus California ülikoolis Berkeleys Oppenheimeri sajanda sünniaastapäeva puhul konverents Oppenheimeri pärandi kohta koos tema elu käsitleva digitaalse näitusega.[10]
- Elulooraamatu "American Prometheus" baasil lavastas Christopher Nolan 2023. aastal filmi "Oppenheimer", kus nimitegelast kehastab Cillian Murphy.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1945 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
- 1946 – Medal for Merit
- 1950 – valiti Jaapani Akadeemia välisliikmeks
- 1957 – sai Prantsusmaa Auleegioni ordeni ohvitseriks
- 1962 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
- 1963 – Enrico Fermi auhind
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Wolverton, Mark (2008). A Life in Twilight: The Final Years of J. Robert Oppenheimer. New York: St. Martin's Press. ISBN 978-0-312-37440-2. OCLC 223882887.
- ↑ 2,0 2,1 J. Robert Oppenheimer. 1904–1967. Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Bird, Kai; Sherwin, Martin J. (2005). American Prometheus: The Triumph and Tragedy of J. Robert Oppenheimer. New York: Alfred A. Knopf. ISBN 978-0-375-41202-8. OCLC 56753298.
- ↑ The Eternal Apprentice. Time. November 8, 1948.
- ↑ Smith, Alice Kimball; Weiner, Charles (1980). Robert Oppenheimer: Letters and recollections. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press. ISBN 978-0-8047-2620-7. OCLC 5946652.
- ↑ 2006 Pulitzer Prizes. Archived from the original on August 14, 2011.
- ↑ The Day After Trinity: Oppenheimer & the Atomic Bomb. Movies & TV Dept. The New York Times.
- ↑ Peabody Award Winners. University of Georgia. Archived from the original on July 26, 2011.
- ↑ Day One. IMDb.
- ↑ J. Robert Oppenheimer Centennial at Berkeley. University of California, Berkeley.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Robert Oppenheimer – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis