Rumeenia Kommunistlik Partei

Rumeenia Kommunistlik Partei
	Partidul Comunist Român
Peasekretärid	Gheorghe Cristescu (esimene) ; Nicolae Ceaușescu (viimane)
Asutamine	8. mai 1921
Lõpetamine	22. detsember 1989
Peakorter	Bukarest, Rumeenia
Ideoloogia	Kommunism ; Marksism-leninism ; Antirevisionism ; 1960–: ; Rahvuskommunism ; Neostalinism ; Rumeenia rahvuslus ; Vasakrahvuslus
Liikmete arv	3,6–4 miljonit ; (1989)
Meediakanal	Scînteia

Mitte segi ajada Rumeenia Kommunitaarparteiga.

Rumeenia Kommunistlik Partei (RKP; rumeenia keeles Partidul Comunist Român, PCR; 1948–1965 Rumeenia Töölispartei) oli Rumeenia erakond. See arenes välja Rumeenia Sotsialistliku Partei bolševikemeelsest tiivast ning propageeris Rumeenia Kuningriigi kukutamist kommunistliku revolutsiooni teel. Aastal 1924 PCR keelati ning see tegutses sõdadevahelisel perioodil põrandaalusena ja allus otse Kominternile.

1920. ja 1930. aastatel partei aktiivsemad liikmed kas vahistati või põgenesid nad Nõukogude Liitu, mille tulemusel arenes välja mitu konkureerivat koolkonda. Sellest hoolimata oli PCR Rumeenia päevapoliitikas mitmete variorganisatsioonide, põhiliselt Talurahva Tööliste Bloki, kaudu tegev. Kommunistlik partei hakkas riigis domineerima augustis 1944, kui kukutati Natsi-meelse Ion Antonescu režiim. Nõukogude okupatsioonijõudude toel sunniti kuningas Mihai I troonist loobuma ja detsembris 1947 kuulutati välja Rumeenia Rahvavabariik.

Kuigi Rumeenias olid teised erakonnad pärast teist maailmasõda de jure lubatud, kuulus sisuliselt kogu võim PCR-ile. Kõik erakonnad kuulusid kommunistlikusse Ühtsuse ja Demokraatia Sotsialistlikku Rindesse. Rumeenia Kommunistlik Partei järgis Vladimir Lenini demokraatliku tsentralismi doktriini, mis tähendab, et sõnavabadus oli de jure väga piiratud kujul tagatud. Partei kõrgeim organ oli Partei Kongress, mis aastast 1969 kogunes iga viie aasta tagant. Kui Kongress ei olnud kogunenud, oli kõrgeim organ Keskkomitee. Kuna Keskkomitee kogunes vaid kaks korda aastas, tegeles erakonna igapäevase asjaajamisega Poliitbüroo. Partei juht oli peasekretär, kellel oli 1945. aastast võim ka valitsuse üle. Aastatel 1974–1989 oli partei peasekretär ka Rumeenia president.

PCR-i ideoloogia oli marksism-leninism. Aastal 1948 liideti endaga Rumeenia Sotsiaaldemokraatlik Partei ning liikmeskond hakkas kiiresti kasvama. 1950. aastate alguses tõusis partei juhiks Jossif Stalini abil Gheorghe Gheorghiu-Dej, kelle kätte koondus kontroll partei ja riigi üle. Aastast 1953 hakkas PCR järgima "rahvuslikku teed" kommunismini. Samas prooviti näiteks Varssavi Lepingu Organisatsiooniga liitumist edasi lükata. Erakonna rahvuslik ja rahvuskommunistlik ideoloogia jätkus ka pärast 1965. aastat Nicolae Ceaușescu võimu ajal. 1960. aastate lõpus muutus partei poliitika mõneks ajaks liberaalsemaks, kuid pärast Ceaușescu 1971. aasta "Juuliteesi" võeti ette restaliniseerimine, režiim muutus uuesti rangemaks ning võim koondus taas partei peasekretäri kätte. Lisaks arendati Nicolae Ceaușescu isikukultust. Kuigi aastate jooksul PCR kasvas, koondus võim ladviku kätte. Rumeenia Kommunistlik Partei oli mitmetest teistest VLO liikmetest Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist sõltumatum. Lisaks tunti PCR-i idabloki rangeima režiimiga parteina ning suhted Nõukogude Liiduga halvenesid. PCR ja Rumeenia SV lagunesid 1989. aastal Rumeenia revolutsiooniga, sotsialistlik põhiseadus kehtis aastani 1991. Rumeenia jäi VLO liikmeks 1. juulini 1991, kui organisatsioon likvideeriti (kuigi liikmesus oli 1960. aastatest saadik olnud pigem sümboolne).

PCR-il oli aastate jooksul mitu allorganisatsiooni. Noortetiib kandis nime Kommunistlike Noorte Liit, uusi liikmeid koolitati Ștefan Gheorghiu Akadeemias. Ametlik häälekandja oli aastatel 1931–1989 ajaleht Scînteia, peale selle anti välja mitmeid väiksemaid ajalehti (mh alates 1944. aastast România liberăt).

Vaata ka

Viited

"The Communist Party" US Library of Congress' Country Study of Romania, 1990; retrieved 5 July 2007
Lucian Boia, ed., Miturile comunismului românesc ("The Myths of Romanian Communism"), Editura Nemira, Bucharest, 1997–1998. ISBN 973-569-209-0. See:
- Daniel Barbu, "Destinul colectiv, servitutea involuntară, nefericirea totalitară: trei mituri ale comunismului românesc" ("Collective Destiny, Involuntary Servitude, Totalitarian Misery: Three Myths of Romanian Communism"), p. 175–197
- Eugen Negrici, "Mitul patriei primejduite" ("The Myth of the Fatherland in Peril"), p. 220–226
Adrian Cioroianu,
- "Comunismul și cel care a trăit Iluzia" ("Communism and the Man Who Lived the Illusion"), in Revista 22, Nr.25 (641), June 2002; retrieved 5 July 2007
- Pe umerii lui Marx. O introducere în istoria comunismului românesc ("On the Shoulders of Marx. An Incursion into the History of Romanian Communism"), Editura Curtea Veche, Bucharest, 2005. ISBN 973-669-175-6
Radu Colt, "80 în București și mai puțin de 1000 în toată țara" ("80 in Bucharest and Less throughout the Country"), in Magazin Istoric, June 1999; retrieved 5 July 2007
Dennis Deletant, Hitler's Forgotten Ally: Ion Antonescu and His Regime, Romania, 1940–1944, Palgrave Macmillan, London, 2006. ISBN 1-4039-9341-6
Dennis Deletant, Mihail Ionescu, "Romania and the Warsaw Pact: 1955–1989", in Cold War International History Project, Working Paper No. 43, Woodrow Wilson International Center for Scholars, Washington, D.C., April 2004; retrieved 5 July 2007
Victor Frunză, Istoria stalinismului în România ("The History of Stalinism in Romania"), Humanitas, Bucharest, 1990
Constantin Iordachi, The Anatomy of a Historical Conflict: Romanian-Hungarian Diplomatic Conflict in the 1980s, Central European University, at the Romanian Institute for Cultural Memory; retrieved 5 July 2007
T. A. Pokivailova, "1939–1940. Cominternul și Partidul Comunist din România" (1939–1940. The Comintern and the Communist Party of Romania"), in Magazin Istoric, March 1997
Vladimir Tismăneanu, Gheorghiu-Dej and the Romanian Workers' Party: From De-Sovietization to the Emergence of National Communism, in Cold War International History Project, Working Paper No. 37, Woodrow Wilson International Center for Scholars, Washington, D.C., 2002; Retrieved on 5 July 2007
Cristian Troncotă, "Siguranța și spectrul revoluției comuniste" ("Siguranța and the Specter of Communist Revolution"), in Dosarele Istoriei, 4(44)/2000
Francisco Veiga, Istoria Gărzii de Fier, 1919–1941: Mistica ultranaționalismului ("The History of the Iron Guard, 1919–1941: The Mystique of Ultra-Nationalism"), Humanitas, Bucharest, 1993