Seikluspark

Looduslik seikluspark

Seikluspark on aktiivseks meelelahutuseks mõeldud park, milles on eri raskusastmega takistusrajad, mille osadeks võivad olla köieronimine, õhusõidud jne.

Seikluspargid on mõeldud vaba aja veetmiseks ning nad on reeglina korraga avatud suurele hulgale külastajatele. Neil ei ole otsest hariduslikku eesmärki, vaid nende vaimne ja füüsiline väljakutse on seotud peamiselt rekreatsioonilise tegevusega. Kindlapiirilised kehalised võimed ja tehnika ei mängi seikluspargi läbimisel suurt rolli, vaid need on mõeldud olema kõigile jõukohased. Seiklusparkide loosungid õhutavad külastajaid end pingevabas õhkkonnas proovile panema, aktiivselt looduses olema ning kogu kogemusest lõbu tundma.

Ajalugu

Esimest tänapäevast seiklusparki on raske määratleda. 1875. aastal ehitati Prantsusmaal köieronimisrada, mille põhieesmärk oli pakkuda osalejatele füüsilist väljakutset. Teise maailmasõja ajal kasutati köieronimist näiteks takistusradadel Briti sõjaväelaste füüsilise vormi parandamiseks. 1960. aastatel sai köieronimistakistustest Ameerikas üks peamisi komponente välistel treeningutel. Taolisi võistlusmomenti ja eneseületamist pakkuvaid väljakutseid võib lugeda rekreatsiooniliste seiklusparkide eelkäijateks. Viimastel aastatel on välja töötatud konkreetselt puhkealade jaoks mõeldud seikluspargid. Turg on kasvanud jõudsalt Euroopas ja Aasias.

Seotud välitegevused

Õhusõidurada on seikluspargi üks populaarseim element

Seikluspargid on mõeldud eelkõige individuaalseks tegevuseks, aga need sobivad ka väiksemate rühmade koostöö arendamiseks. Mõned seikluspargid pakuvad nii rekreatsiooni kui ka meeskonnatöö arendamise võimalusi.

Õhusõidurajad on ehitatud spetsiaalselt ühelt platvormilt teisele liikumiseks. Inimene on kinnitatud terastrossi külge ning gravitatsiooni jõul liigub ta kõrgel puude vahel järgmise platvormini. Sellist liikumisviisi on kasutatud ajalooliselt nii tsiviil- kui ka teaduslikel põhjustel. Tänapäeval on neil siiski peamiselt rekreatiivne eesmärk, mida kaastakse uue huvitava tegevusena ka turisminduses.

Jaotus

Seiklusparke saab liigitada mitmeti. Nad erinevad peamiselt järgmiste tunnuste poolest:

• Pargi tüüp: statsionaarne/mobiilne
• Pargi ehitus: puud/postid/hooned/metallkonstruktsioon
• Sihtrühm: kõik / alates 115 cm / alates 140 cm
• Päästeliini kõrgus: normaalne kõrgus / kättesaadamatu
• Kinnitussüsteem: tuleb ise kinnitada / pidev / jätkuv
• Asukoht: linnalik/turistlik

Seikluspargid asukoha järgi

Seiklusparkide hulgas on väga populaarsed ja omanäolised looduslikud või looduslikku keskkonda kasutavad pargid. Mets ja puud pakuvad esteetilist elamust, kuid funktsioneerivad ka platvormide aluste ja tugipostidena. Atraktsiooniks ei ole ainult füüsiline väljakutse, vaid ka võimalus kogeda metsa, mägede, kaljude, jõgede jms loomulikku ilu. Metsaparkides pööratakse erilist tähelepanu seikluspargi elementide loodussõbralikule paigaldamisele. Enamikus parkides hoitakse platvorme puude küljes tugeva hõõrdumise mõjul. Kui kõik raja elemendid on paigaldatud, kaitsevad puid köite hõõrdumise eest puu- või kummitükid.

Olenevalt asukohast ja kasutusviisist on postidele ehitatud seikluspargid hea alternatiiv looduslikele. Nad pakuvad pargi kujundamise ja asukoha valiku osas täielikku vabadust, kuid samal ajal nõuavad suuremat investeeringut. Suur väljakutse on ilmastikuga arvestamine, sest kui metsas pakuvad külastajale füüsilist pingutust nõudva tegevuse ajal varju puud, siis lagedal seda võimalust ei ole. Postide ja puude abil ehitatud park metsa ääres võib olla kahe variandi hea kombinatsioon.

Siseparkide suur eelis on see, et neid saab kasutada aasta läbi, kuid sellele vastav puudus tuleb välja ilusate ilmade korral, kui rahvas on parema meelega väljas. Need pargid on sageli ehitatud metallkonstruktsiooni moodulitest.

Seiklusparke võib leida mitmesugustest kohtadest. Näiteks:

• suurte turismisihtkohtade läheduses;
• suusakuurortide aladel suvise tegevusalternatiivina (nt Šveits ja mitmed teised Euroopa riigid);
• lõbustusparkides, puhketaludes, kuurortides, hotelliklubides jms;
• linnaparkides või linnalähedastes paikades (nt Lyoni kesklinnas asuv park, Tartu kesklinnas);
• potentsiaalsete klientide läheduses, näiteks suured kaubanduskeskused, loomaaiad, laagripaigad jms (Tartu Lõunakeskus);
• väikestele lastele siseruumides, linnaüritustel jms.

Rajad

Suurtes seiklusparkides on tavaliselt mitme raskusastmega rajad, mille elemente kombineerides saab moodustada kümneid trasse. Kui ühel rajal on 10–20 takistust, võib pargis kokku olla ligi 200 elementi. Tavaliselt on see vahemikus 40–200.

Suurem osa takistusi on sobilikud alates seitsmendast eluaastast, mõnikord ka alates kümnendast. Raskusastmed algavad madalal tasemel või vahel ka "rohelisel" rajal ning ulatuvad keeruliste "mustade" radadeni. Erilised rajad alates nelja-aastastele lastele on perede seas väga populaarsed ja pakuvad ettevõtetele rohkem kliente (näitude kohaselt lausa 20–30% rohkem). Mõnikord on spetsiaalsed elemendid lisatud ka puuetega inimeste jaoks.

Seikluspargid on laste seas väga populaarsed. Pargis saavad nad tegutseda iseseisvalt, proovida, ebaõnnestuda ja proovida uuesti. Tänu pidevale turvasüsteemile saavad ületada oma hirmud ilma igasuguse riskita. Eri raskusastmed pakuvad võimalust end korduvalt proovile panna ning uusi elemente katsetada. See on ideaalne välitegevus individuaalsete, füüsiliste ja vaimsete väljakutsetega, et õppida läbi mängimise.

Akrobaatilised elemendid on köitest, võrkudest ja puidust valmistatud takistused, mis on paigutatud puudel eri kõrgustele. Selliste takistuste kaval paigutamine julgustab paljusid kasutama põhilisi liikumisviise, näiteks ronima, tasakaaluharjutusi tegema, end libistama jms. Hea elementide ja õhusõiduradade kombinatsioon suurendab parkide mitmekesisust ja suurendab huvi nende vastu. Eriti populaarsed on õhusõidurajad.

Struktuur

Liikumine ühelt takistuselt teisele Prantsuse meetodil

Pargi struktureerimiseks on kaks peamist lähenemisviisi. Neist esimene on n-ö Prantsuse meetod, kus seiklemist alustatakse ühest punktist ja liigutakse mööda radasid lõpuni välja. Teine on n-ö Šveitsi meetod, kus on üks ühine alguspunkt (tavaliselt platvorm) ning seal on võimalik otsustada, millisele rajale minna. Viimase suur eelis on iseeneslik rahva jaotamine, mis võimaldab kõrghooajal suuremat läbilaskvust.

Päästeliini kõrguseks on samuti kaks võimalust.

• Traditsiooniline lähenemisviis, mida sageli näeb Mandri-Euroopas. Päästeliin on umbes 1,4–1,6 m kõrgusel ja on karabiinide jaoks hästi kohandatud.
• Päästeliin ei ole kättesaadav, asub 2–2,3 m kõrgusel. See võimaldab pidevalt ühendatud turvasüsteemi ja on sagedasem Ühendkuningriigis. Selle eelised on

1. suurem läbilaskevõime – kuni 20% rohkem, kuna platvormidel võidetakse aega uuesti kinnitamise arvelt ning õhusõiduradade jaoks ei ole vaja lisakinnitust paigaldada;
2. muljetavaldavamad ja väljakutsuvamad elemendid;
3. pargi külastajate jaoks suurem mugavus – ei ole normaalkõrgusega päästeliine, mis on külastajate jaoks lihtne, ei pea end ise pidevalt kinnitama, saab lõõgastuda;
4. väiksem vigastuste oht – ohutusseadmega puudub kontakt, kuna päästenöör on rohkem pinges, on kukkumise korral maa lühem.

Ohutus tagatakse tavaliselt kliendi enda poolt karabiinidega kinnitatud turvatrossiga. Enne osalemist saavad kliendid spetsiaalse väljaõppe selle kohta, kuidas ohutusseadmeid kasutada ja kuidas erinevaid radu iseseisvalt läbida. Uute tehnoloogiate tekkimine on ohutuse taset oluliselt suurendanud ja avanud uusi ärivõimalusi.

Turvasüsteemid

Iga külastaja ohutusvarustusse kuuluvad rakmed, turvaköis ja turvasüsteem. Teine võimalus on raja alla paigaldada võrgud, mis on kallim ja suuremate piirangutega variant. Mõnikord kasutatakse ka kiivreid.

Eristatakse nelja süsteemi:

1. iseseisev ühendamine karabiinidega;
2. pidev kinnitus karabiinidega;
3. pidev kinnitus rööpal;
4. pidev kinnitus kaablil.

Karabiinidega turvasüsteem on üks enimkasutatavaid süsteeme

Traditsiooniline iseseisev kontrollimeetod koosneb peamiselt kahest karabiinist, mida kliendid kasutavad. Osalejad vabastavad ja kinnitavad karabiini igal platvormil (riski tsoon). Mõlema karabiini samaaegne avamine põhjustab täieliku avamise. Selline olukord võib olla eluohtlik ning on esinenud tõsiseid ja isegi surmaga lõppenud juhtumeid.

Pidev karabiinidega ühendus vähendab oluliselt õnnetusohtu. Kahel karabiinil on omavaheline süsteem, mis ei võimalda nende samaaegset avamist.

Pidevsüsteemid kinnitusega rööpal on kõrge ohutustasemega, kuid neil on piiratud kasutusvõimalus. Need on mõeldud peamiselt raskete struktuuridega postidele ja lühikeste elementide jaoks ning on üsna kallid. Neid esineb rohkem Ameerikas kui Euroopas.

Pideva kaablikinnitusega süsteemid ühendavad külastajad algusest lõpuni päästeliiniga, ilma et oleks võimalik see lukust lahti saada. See tagab kõrgeima ohutustaseme. Raja alguses ühendavad külastajad lihtsalt päästeliini kinnitusseadmesse ja saavad läbida kogu raja ning ka õhusõiduraja ilma lisameetmeteta turvalisuse osas. Viimane on ainuke tehnoloogia, mis võimaldab päästeliinil olla kättesaamatus alas ja omab mitmeid eeliseid (suurem läbilaskvus, muljetavaldavamad elemendid, mugavus, väiksem vigastuse oht).

Seikluspargid Eestis

• Lontova seikluspark
• Valgeranna seikluspark
• Pirita seikluspark
• Nõmme seikluspark
• Lõunakeskuse seikluspark
• Hallikivi seikluspark
• Otepää seikluspark
• Tartu seikluspark
• Viimsi seikluspark
• Alutaguse seikluspark
• Valma seikluspark
• Padise seikluspark
• Lättemaa seikluspark
• Kalevipoja Koja seikluspark
• Muhu seikluspark
• Saue linna laste seikluspark
• Elva seikluspark
• K-Pargi Kuressaare seikluspark

Seikluspargi toimimine

Meelelahutusele suunatud seikluspargid on tavaliselt mõeldud suuremale külastajate hulgale. Euroopas on tavaline, kui hooajas külastab parki 10 000 – 60 000 külastajat (tavaliselt aprillist oktoobrini) ja tihti suure variatsiooniga (suurem külastatavus nädalavahetusel ja puhkuseajal). Peamised väljakutsed on atraktiivne pakkumine, potentsiaalsete klientide kogum, ohutuse tase ja riskijuhtimine, koolituse ja järelevalve vajadused, paindlik tegevus. Tulutoova ja jätkusuutliku tegevuse jaoks on hädavajalikud kolm viimast väljakutset. Turvasüsteemide uued tehnoloogiad on toonud kaasa seiklusparkide uue ajastu ja vähendanud järsult õnnetusjuhtumeid, koolituse ja järelevalve vajadusi. Kõige selle juures vajavad seikluspargid pidevat ja jätkuvat turvakontrolli. EN15567-1 ja -2 reguleerivad kõrgete trosside ehitamist ja kasutamist seiklusparkides. Mitmed organisatsioonid nagu ERCA ja IAPA Euroopas ning PRCA Ameerikas tegutsevad, et muuta see sektor professionaalsemaks.