Tõrvaahi

Tõrvaahi oli ahi, milles tõrvastest põletati tõrva.

Ajaloost

Eesti aladele jõudis tõrvapõletamise oskus arvatavasti balti hõimude kaudu ja seda juba muinasajal. Tõrvapõletamine oli suur töö, mis tavaliselt võeti ette üks kord aastas – kevaditi, seda tehti enamasti männimetsarikastel aladel, põhiliselt saartel ja Kagu-Eestis. Algselt põletati tõrva maa sees aukudes, kus tõrva kadu oli suur või mätaste ja mullaga kaetud riidas. Tõrvaahjude levik Eestis sai alguse 18.–19. sajandi vahetusel, mil mõisates hakati otsima uusi sissetulekuallikaid. See näitas ka suurenenud vajadusi – enda tarbeks tõrva ajamine asendus ajapikku pool-tööstusliku tootmisega.

Tõrvaahju kasutus

Eestis kasutatud tõrvaahjud olid suhteliselt väikesed (umbes 2 meetri kõrgused), nad olid kividest või savist pooleldi maasse ehitatud ning kahekordse silindri kujulised. Seesmine silinder (emaahi) täideti tõrvastega, välimine osa (isaahi) oli küttekoldeks. Pealt kaeti siseahi õhukindlalt savitatud kiviplaatidega, selle põrand oli savist ja kaldu väljavooluava poole. Ahju kütmise aeg ja saadava tõrva hulk sõltus nii ilmaoludest (tuul, temperatuur) kui ka tõrvapuude hulgast ja kvaliteedist. Tõrva hakkas tulema umbes 400 °C juures, kuid ahju ei tohtinud üle kütta, et tõrv kõrbema ei läheks. Ööpäeva või kahe jooksul teostatud kütmisega võis saada kuni sadakond toopi tõrva. Enamasti põletati tõrva müügiks, oma tarbeks võidi talus tõrva põletada ka vana kummulipööratud paja sees. Tõrva kasutati peamiselt paatide, laevade, köite, reejalaste ja vankrirataste tõrvamisel, samuti ehitusel ning mitmesuguste puitpindade katmisel. Lisaks tõrvale, sai ahjust ka puuhapet ehk tõrvavett. Sarnaselt tõrvaga, on sellelgi puitu mädaniku eest kaitsvad omadused. Tõrvaajamise jääkproduktiks oli ka süsi, mida kasutati sepikodades. Sellised tõrvaahjud olid kasutusel saartel ja Kagu-Eestis veel 20. sajandi alguses.

Vaata ka

• kuivdestillatsioon
• puidutõrv
• miiliahi
• tõrvas
• tõrvapõletamine

Kirjandus

• Oskar Loorits. Endis-Eesti elu-olu II. Teaduslik Kirjandus, 1941.
• M. Leetmaa. Lubja- ja tõrvaahjud. – Suitsutare 2. Tallinn, 2000.

Välislingid

• Tuhka-ranna tõrvaahi
• Tõrvaahi nõuab kannatlikku meistrit. Maa Elu, 26. september 2018