Teine Genfi konventsioon

Genfi konventsioon haavatud, haigete ja merehädaliste sõjaväelaste olukorra parandamiseks merel on teine neljast Genfi konventsioonist, mis rakendas esimese Genfi konventsiooni sätted sõjategevusele merel ning täiendas eelpool mainitud konventsiooni mõningate uuendustega ja täpsustustega.

Ajalugu

Pärast Genfi esimest konventsiooni ja sellele järgnenud lepingut, tehti mitmeid ettepanekuid, peamiselt Rahvusvahelise Punase Risti Ühiskondade Konverentside poolt, täiendamaks 1864. aasta lepingut. Nende tegevus viis 1868. aasta Lisaartiklite vastuvõtmiseni ja 1899. aasta konventsioonini merel toimuva sõjategevuse osas. Haagi 1899. aasta Rahukonverents väljendti soovi, et peetaks erakorraline konverents Esimese Genfi konverentsi revisiooniks. Šveitsi valitsus kutsus antud konverentsi 1906. aastal kokku ning sellest võttis osa 35 riiki. Konverents võttis vastu uue lepingu, tuginedes Rahvusvahelise Punase Risti Komitee soovitustele, asendades 1864. aasta lepingu selle ratifitseerinud riikide jaoks. Genfi konventsioon haavatud, haigete ja merehädaliste sõjaväelaste olukorra parandamiseks merel asendati 1929. aastal. Antud leping jäi kehtima 1970. aastani, mil Costa Rica, kes ei olnud üle läinud uuemale lepingule, võttis vastu 1949. aasta konventsiooni.

Sisu lühikokkuvõte

1906. aasta konventsioon on oma terminoloogias palju täpsem võrreldes 1864. aasta konventsiooniga. See sisaldab 33 artiklit, mis on omakorda jagatud 8-ks peatükiks. Uued määrused lisati, et täpsustada olukordi nagu surnute matmine ja informatsiooni edastamine. Konventsioonis tunnustatakse esmakordselt eraldi vabatahtlikuid abigruppe. Lisaks sellele muudeti ära punktid, mis olid tõendatult ebapraktilised. Elanike õigus viia abi haavatutele vähendati mõistlikumale proportsioonile. Samuti muudeti soovituseks kohustus saata vigastatud, kes ei olnud sobivad edasiseks armees teenimiseks, oma kodumaale tagasi. Lepingu kõige olulisemad sätted on:

• Artiklid 12 ja 18 kohustavad kõiki osapooli kaitsma ja hoolt kandma haavatute, haigete ja laevahuku läbielanute üle.

• Artikkel 21 lubab neutraalsetele laevadele abipalvete tegemist haavatute, haigete ja laevahuku läbielanute peale võtmiseks ning hoolt kandmiseks. Neutraalseid laevasid ei tohi hõivata.

• Artikkel 22 deklareerib, et haiglalaevi ei tohi kasutada militaareesmärgil ning nende humanitaarabi missiooni tõttu ei tohi neid rünnata ega hõivata.

• Artikkel 14 täpsustab, et kuigi sõjalaev ei tohi vangistada haiglalaeva meditsiinilist personali, võib ta hoida haavatuid, haigeid ja laevahuku läbielanuid sõjavangidena.

Detailsemalt saab iga lepingu sätte kohta lugeda siit.