Kiievi-Vene

See artikkel räägib ajaloolisest riigist. Keskaegset venelaste ala tähistava geograafilise terminiga tutvumiseks vaata artiklit Vene

---

Kiievi-Vene Рѹсь 862–1240
Kiievi-Vene 1015–1113
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Suur-Novgorod, Kiiev, Vladimir
Religioon	õigeusk
Peamised keeled	vanavene
Rahaühik	kuna, griwna, nogata

Kiievi-Vene ehk Kiievi-Russ, ka lihtsalt Russ (vanavene keeles Рѹ́сь Russ) oli varafeodaalne riik, mis asus tänapäeva Ukrainas, Valgevenes ja Venemaa loodeosas 9. sajandist kuni 13. sajandi keskpaigani. Riigi peamine võimukeskus asus Kiievi linnas.

Kiievi-Vene riigi tekkimine

Kiievi-Vene riiki kujutatakse üldiselt idaslaavlaste riigina, ent vähemalt algul, kui Loode-Venemaal moodustunud riigi keskus asus Laadoga järve juures Aldeigoburgis, ei olnud see nii. Selle riigi rajasid u 862–882 aastal tõenäoliselt Skandinaaviast pärit, arvatavasti russide hõimu kuulunud viikingid ehk varjaagid piirkonnas, kus rahvastiku enamuse moodustasid läänemeresoomlased. Kui seda riiki u. aastatel 862–879 valitses Rjurik (vanaskandinaavia keeles Hrǿríkʀ) ei elanud seal veel arvestataval arvul slaavlasi, pigem oli tegu läänemeresoome riigiga.

Olukord muutus 882. aastal, kui uus valitseja Oleg (Helgi) vallutas lõuna pool, "varjaagide juurest kreeklasteni" viival kaubateel Dnepri jõe ääres asuva jõuka Kiievi linna ning kolis oma riigi võimukeskusega sinna. Nüüd asusid skandinaavia taustaga valitsejad ümber slaavi aladele, ehkki slaavistumine polnud ilmselt kiire. Viikingid säilitasid aastakümneid ülemkihis ülekaalu. Ka esimesed suurvürstid polnud slaavlased. Esimene slaavi nimega valitseja oli Svjatoslav I, kuid temagi teod sarnanesid pigem berserki kui venelase omadega. Siiski saavutasid slaavlased arvulise ülekaalu tõttu viimaks ülemkihi sulamise nende sekka. Nad asusid ümber ka riigi põhjaaladele, esialgu rohkem linnadesse, kus sinnani olid ilmselt ülekaalus soomeugrilased.

Idaslaavlastega asustatud Põhja-Venemaa esimene riik oli 862 normannide-viikingite poollegendaarse valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi. 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linna ning Kiievi vürstiriigi, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi. 883–885 alistas Oleg drevljaanid, severjaanid ja radiimitšid. Oleg sai esimeseks Kiievi suurvürstiks.

Euroopa alad u 900

Euroopa alad u 1000. aastal

Kiievi-Vene (1054–1132)

Vana-Vene riigi laienemine

Kiievi-Vene riigi tuumiku moodustasid Kiievi, Smolenski, Tšernigovi, Galiitsia ja Perejaslavli vürstiriigid. Kiievi vürsti ülimuslikkust tunnistasid Rjurikovitšite dünastia teistesse harudesse kuulunud vürstid ning teda nimetati Kiievi suurvürstiks ehk Kiievi ja kogu Vene suurvürstiks.

Kiievi vürst Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigov, Perejaslavl, Polotsk, Rostov ja Ljubetš.

Aastal 968 tungisid Kiievi-Vene väed eesotsas Svjatoslav I-ga Bulgaaria aladele, kuid kolm aastat hiljem alistas Johannes I Tzimiskes Svjatoslav I väed ja liitis Ida-Bulgaaria alad uuesti keisririigiga. Svjatoslav I surma (972) järel tekkis tema järglaste vahel võimuvõitlus, mille käigus Jaropolk Svjatoslavitš tappis venna Oleg Svjatoslavitši, kuid tapeti ise Vladimir Svjatoslavitši (Vladimir Püha) poolt.

Vladimir Suur tegi Kiievi-Vene riigi juhina sõjakäike Vjatkamaale, leedulaste, radimitšite ja bolgarite maadele. Sõjakäiguga 981. aastal Tšerveni ja Przemyśli, vallutas ta alad Poola kuningriigilt ning liitis Kiievi-Vene riigiga. Kaitseks Musta mere ääres asunud petšeneegide vastu ehitas kaitserajatised.

Vladimir Suure, hiljem nimetatud Vladimir Pühaks, ajal toimus ka Konstantinoopolist õigeusu vastuvõtmine (988). Bütsantsil olid Musta mere põhjakallasteni laienenud Kiievi-Venega vastuolulised suhted. Bütsantsi keiser Basileios II kasutas poliitiliste eesmärkide saavutamiseks oma eelkäijate taktikat – ristimist õigeusku. Kiievi-Vene ja Bütsantsi suhted paranesid oluliselt suurvürst Vladimiri ja Basileios II õe Anna abiellumisel 988. aastal ning russide ristiusku pööramisega.

Vladimir Svjatoslavitši surma järel (1015) aga tekkis tema järglaste vahel võimuvõitlus, millesse sekkus aastal 1018 Vladimiri poja äi Poola kuningas Bolesław I Chrobry. Bolesław I vallutas Kiievi ja aitas Kiievi troonile Svjatopolk I ning hõivas Galiitsia. Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed vallutasid Puna-Vene (Galiitsia) Bolesław I Chrobry surma järel, 1031. aastal.

10. sajandil võitlesid Kiievi-Vene ja Kasaari kaganaadiga nomaadidest petšeneegid. Pärast Kasaari kaganaadi purustamist Svjatoslav I poolt 965. aastal saavutasid petšeneegid võimu Volgast lääne pool asuvate stepialade üle. 968. aastal piirasid nad Kiievit, kuid ei suutnud seda vallutada. 972. aastal tapsid nad Kiievi-Vene suurvürsti Svjatoslav I, kes pöördus tagasi sõjakäigult Bütsantsist. 1036. aastal said petšeneegid Jaroslav Targalt lüüa. 11. sajandi keskpaiku liikusid nad polovetside survel lääne poole Doonau äärde.

Pikem rahuaeg kujunes Jaroslav Targa valitsemisajal (1019–1054). Pärast Kiievi suurvürst Jaroslav Targa surma (1054) jaotati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorod; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigivi, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavli, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolenski, viiendale Igorile Vladimir, Volõõnias ja Galiitsia, pojapoeg Rostislavile (1052 surnud 1. poja Vladimir Jaroslavitši pojale). Nooremate vendade surma järel jagunesid alad kolme vanema venna valitsemise alla: Izjaslav Jaroslavitš, Kiievi suurvürst Izjaslav I (1054–1068, 1069–1073 ja 1076–1078); Svjatoslav II Jaroslavitš, Tšernigovi vürstiriigi vürst ja Rjurikovitšide Tšernigovi vürstidünastia rajaja; Vsevolod Jaroslavitš, Kiievi suurvürst Vsevolod I (1078–1093). Järgnevalt pidid nad aga sõdima Rjurikovitšite nooremate osastisvürstidünastiate esindajatega osastis-ja pärusvalduste valitsemise eest.

11. sajandil toimus polovetside ja Kiievi-Vene vürstide vahel lähenemine, vürstid kasutasid omavahelises võimuvõitluses liitlastena polovetse (Oleg Svjatoslavitš võimuvõitluses Vsevolod Jaroslavitšiga (1078)) ning sõlmisid ka dünastilisi liite polovetside valitsejate tütardega. Kiievi suurvürst (1093–1113) Svjatopolk abiellus 1094. aastal Tugor-khaani tütrega. Novgorodi ja Galiitsia-Volõõnia vürst Mstislav Mstislavitš Udaloi oli abielus kumaanide khaani tütrega.

12. sajandi alguses tugevnenud keskvõimuga Kiievi-Vene alustas suurvürst Vladimir Monomahhi valitsemisajal polovetside aladele laienemist ning sundis neid ajutiselt taganema Põhja-Donetsi jõest ida poole. Nad osalesid ka Gruusia kuningriigi ja kuningas Daviti võitluses vaenlastega Kaukasuse piirkonnast.

Kiievi suurvürsti (1078–1093) Vsevolod I poja Vladimir Monomahhi (1113–1125) surma järel algas taas võimuvõitlus Rjurikovitšite dünastia harude vahel. Sõdisid Romanovitšid Volõõniast, Olegovitšid Tšernigivist ja Vsevolodovitšid Rostovi-Suzdali vürstiriigist. Ühise valitsejata riik lagunes alguses 5-ks ja seejärel 13 vürstiriigiks. Mstislav Suure valitsemisaja (1125–1132) lõpuks kaotas Kiiev oma ühendava võimu.

Kiievi-Vene alad enne mongolite invasiooni, 1220–1240

Ajavahemikul 1146–1246 vallutati Kiievit võistlevate valitsejate poolt 47 korral ning linna valitsesid 24 valitsejat. Vürstiriikide kuulumine Kiievi suurvürstiriiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani. Selles osalesid umbes 20 rahvusrühma ja hõimu. Kiievi-Venemaa lagunemise põhjustasid 12. sajandi keskel suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumis- ja ainuvalitsemispüüded ning 13. sajandi esimesel kolmandikul Kuldhordi khaani Batu-khaani juhitud vallutused.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi lagunemise järel omandasid slaavi vürstiriikide seas suurema mõju Kirde-Venemaal Vladimiri-Suzdali ja Lõuna-Vene (tänapäeva Ukraina) aladel Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ning Smolenski ja Tšernigivi vürstiriik.

Halduskorraldus

Kiievi-Vene riigi võimukese oli suurvürst, kes täitis nii seadusandja, sõjaväejuhi, haldusjuhi kui ka kohtumõistja ülesandeid. Vallutatud maa-aladele ehk alluvatesse vürstiriikidesse määras ta juhtideks oma perekonnaliikmeid, näiteks poegi.

Suurvürst realiseeris võimu talle alluva sõjaväestatud kaaskonna družiina kaudu. Družiina liikmeid nimetati družinnikuteks. Družiina oli suurvürsti täielikul ülalpidamisel ning täitis tema sõjaväe, maksukogumise ja õigusemõistmisel vajalikke ülesandeid. Družiina jagunes kaheks klassiks: olid vanemad ehk auväärsemad družiinaliikmed (sõjaliste teenetega ja materiaalselt paremini kindlustatud) ning nooremad. Vanemad družinnikud osalesid suurvürsti juures nõupidamistel ja nende seast valis vürst talle riigijuhtimiseks vajalike ülesannete täitmiseks meelepäraseid družinnikuid – possaadnikuid.

Peale družinnikute olid vürsti teenistuses tiuunid (тиуны), kes valiti vürsti kaaskonnateenrite seast ning kelle ülesandeks oli hoolitseda suurvürsti majapidamiste eest külades ja eluruumides (kindlustes). Vastavalt teenistuskohale oli nende nimetuseks külatiuun (тиун сельски) või õukonnatiuun (тиун дворски). Maksukogujate hulka kuulusid näiteks kaubanduselt maksu kogujad mõtnikud (мытинки), virnikud (вирники), kes kogusid kohtumakse, mis määrati karistuseks tapmise eest, prodašid (продажи), kes kogusid kohtumakse teiste kuritegude eest, ja pjatnaškad (пятенщики), kes kogusid maksu 1/5 hobusemüügilt.

Kiievi Püha Sofia katedraali makett

Kiievi Püha Sofia katedraali taastatud kellatorn

Kirik Kiievi-Vene riigis

988. aastal võttis Kiievi suurvürst Vladimir Püha vastu õigeusu kiriku usutunnistuse ja aja jooksul sai Kiievi-Vene riigiusuks õigeusk, mille juht Kiievi metropoliit allus Konstantinoopoli patriarhile. Kuna kirik toetas suurvürsti võimu, tunnistades tema erakordsust ja õigust valitseda, siis eraldas Vladimir Svjatoslavitš riigi kogutud maksudest 1/10 kiriku ülalpidamiseks. Nii kujunes aja jooksul sümbioos Vene riigi ja kiriku vahel.

989. (vkj. 6497.) aastal ehitati suurvürst Vladimir Svjatoslavitši korraldusel Kiievisse Ülipüha Jumalaema Kuulutuse kirik (Kümnise kirik).

Lisaks suurvürsti materiaalsele toetusele omas kirik ka ise maavaldusi (вотчина) ning nõudis sellel elavatelt talupoegadelt tasu ja koormisi. 10. sajandi lõpus anti kirikule õigus kohut mõista ja kohtumõistmistasusid nõuda. Nende jurisdiktsiooni alla kuulusid perekonna- ja olmetülide lahendamine ning vaimulikega seotud küsimused. Ilmalikule ehk vürstivõimule ei allunud piiskopid (иерарх), vaimulikud ja mungad-kirikuteenrid, samuti isikud, kes olid kiriku hoole all: vanad, vigased, heidikud, samuti isikud, kes sõltusid kirikust: kirikule ilmalikelt maaomanikelt annetatud holopid.

Enne ristiusustamist oli praktiliselt kogu Kiievi-Vene elanikkond kirjaoskamatu. Ristiusustamine aga soodustas kirjaoskuse laialdast levikut. Selles osas oli tähtis, et kristlus võeti vastu selle idapoolsel, mitte läänepoolsel kujul, sest katoliiklus nägi ette jumalateenistuste pidamist ladina keeles, aga õigeusk lubas jumalateenistusi korraldada ka kohalikes keeltes. See lõi soodsad tingimused omakeelse kirjaoskuse levimisele massidesse.

Kirjaoskuse areng tekitas olukorra, kus kirikul puudus algusest peale ainuõigus kirjaoskuse ja hariduse levitamisele. Kirjaoskuse levikust linnaelanike hulgas annavad tunnistust säilinud tohtkirjad. Kirja kasutati mitte üksnes raamatutes ning seadusandlikes ja haldusaktides, vaid laialdaselt ka olmes. Käsitöötoodetel pole kirjad haruldased. Lihtsad linnaelanikud on jätnud ka kirikuseintele arvukalt kirju.

"Novgorodi kaubalaevastik seilab üle mere", Ivan Bilibin

"Täidesaatev õigusemõistmine Kiievi-Venes", Ivan Bilibin

Õigussüsteem

Kõige varasemad näited Kiievi-Vene õigussüsteemist pärinevad Kiievi vürstide ja Bütsantsi vahelistest läbirääkimistest aastatest 911, 944 ja 971. Nende läbirääkimiste materjalid sisaldavad andmeid näiteks Kiievi-Venemaa omandiõiguse, pärimise, vangide ja orjade kohta.

Sel ajal kehtis kõikjal Kiievi-Venemaal tavaõigus. Üldiselt reguleeris see suhteid võrdsete inimeste vahel.

Pisut teistsuguse iseloomuga olid suhted vürsti ja rahva vahel. Need suhted olid lepingulised, kusjuures rahvast esindas veetše. Ettepanek lepingu sõlmimiseks või muutmiseks võis tulla ükskõik kas vürsti või rahva poolt. Eriti hea näide selle kohta on Novgorodi Vabariik, kus veetše oli väga mõjukas. Veetše oli seadnud hulganisti tingimusi, mis tugevalt piirasid vürsti võimu: vürst ei tohtinud kohut mõista (selleks otstarbeks määras veetše possaadniku), ei tohtinud possaadniku nõusolekuta loobuda valdustest ega välja anda juriidilise mõjuga dokumente. Possaadniku nõusolekuta ei tohtinud vürst, vürstinna, ükski bojaar ega teised õukondlased omandada kinnisvara Novgorodimaa piires. Vürst pidas läbirääkimisi ka oma družiinaga. Need lepingud sõlmiti suuliselt ning nendega lepiti kokku näiteks teenistusajad ja teenistuse kohta kaebuste esitamise kord.

Pärimise kord oli 9. ja 10. sajandil ebaselge ning tänapäeval täpselt teadmata. Pärijad olid tollal sageli alaealised, näiteks Igor Rjurikovitš ja Svjatoslav Igorevitš. 11. sajandil anti võimu sageli üle niisuguse korra järgi, et peamine pärija oli vürsti vend ja alles venna puudumise korral poeg. 11. ja 12. sajandi vahetusel põrkusid need kaks põhimõtet omavahel ja see põhjustas kodusõdu.

Vanavene õigus seisis põhiliselt kaupmeeste huvide kaitsel. Vene kaupmeestega samadel alustel olid kaitstud ka välismaiste kaupmeeste õigused. Siiski sõltus see piirkonnast: mõned maa-alad olid välismaistele kaupmeestele avatud, teised maad ja hõimud seadsid välismaiste kaupmeeste tegevusele mõnel või koguni kõigil tegevusaladel piiranguid.

"Igor Svjatoslavitši lahinguväli polovetsidega", Viktor Vasnetsov

Suurvürstiriigi lagunemine

11. sajandi keskpaigas toimus seni Kiievi suurvürstiriigi koosseisu kuulunud Polotski vürstiriigi ja Novgorodi vabariigi vahel võimuvõitlus domineerimise eest suurvürstiriigis. Osaks suursugususe ja võimsuse demonstreerimisest oli samal ajal kõigis kolmes vürstiriigis ehitatud Sofia kirikud (Kiievis, Polotskis ja Novgorodis, mille hiilgus pidi olema võrreldav "Teise Rooma" ehk Konstantinoopoli Hagia Sophia katedraaliga.

Omavaheliste lahingute käigus vallutas Polotski vürst Vseslav Tšarodei (Imetegija) 1066 Novgorodi. Ta laskis Novgorodi Sofia katedraali kirikukella maha võtta ja paigutada Polotski Sofia katedraali kellatorni.

Suurvürstiriik ei olnud 12. sajandil stabiilse ja tugeva keskvõimuga riik ning sellest eraldus teisi riike. Suurvürstiriigi koosseisu olid selle lõpliku lagunemise ajaks jäänud Rostovi-Suzdali vürstiriik, Smolenski, Rjazani, Galiitsia-Volõõnia, Perejaslavli, Tšernigovi, Polotski, Turovi-Pinski ja Novgorodi vürstiriik.

1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik (nimetatud ka Rostovi-Suzdali vürstiriigiks) keskusega Vladimiris. Selle riigi juhid olid Juri Dolgoruki ja Andrei Bogoljubski. Sinna läks üle suurvürsti tiitel ja kolis ka Kiievi kirikujuht metropoliit.

Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad.

Vaata ka

• Vene Suurvürstiriik
• Vene Suurvürstiriik (1658–1659)
• Kiievi ja kogu Venemaa metropoliit
• Vene
• Ahmad ibn Rustah
• Aḩmad ibn Faḑlān
• Vanavene kunst ja arhitektuur
• Kiievi-Vene arhitektuur

Kirjandus

• Vladimir Sergejev ja David Vseviov, Venemaa – lähedane ja kauge, I Raamat – Aegade algusest kuni Vassili III-ni. Kirjastus Valgus, 542 lk, ISBN: 9789985681930 ("Venemaa – lähedane ja kauge")

Välislingid

 Kiievi-Vene – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis