Viikingite kunst

10. sajandist pärinevad Hiddensee aarde hulka kuulunud kullast ehted, millel on läbisegi Põhjamaade usundi ja kristluse sümboleid

Selliseid kilpkonnakujulisi paarissõlgi kandsid abielus viikinginaised

Viikingite kunst on Skandinaavias ja viikingite kaugemates kolooniates, eriti Briti saartel ja Islandil, 8.–11. sajandini loodud kunst.

Viikingite kunstil on ühisjooni keltide, germaanlaste, hilisema romaani ja Ida-Euroopa kunstiga.

Ajalooline taust

Kaunistatud vaalaluust kilbike mõõtmetega 22×18,3×0,8 cm. 8. sajandi lõpp või 9. sajandi algus

Viikingid olid pärit Skandinaaviast. Ümberkaudsed rahvad tundsid viikingeid peamiselt kui rannikualade rüüstajaid (nimi "viikingid" tulebki tõenäoliselt nende endi sõnast selle tegevuse kohta). Nende teine nimi "normannid" viitab põhjamaisele päritolule.

Viikingid rüüstasid alates 8. sajandi lõpust kuni 11. sajandi keskpaigani peamiselt Euroopa looderanniku jõukaid asulaid. Kristluse-eelsete kauplejate ja rüüstajatena jõudsid viikingid dokumenteeritud ajalukku 793. aastal, mil nad ründasid Lindisfarne'i saare kloostrit.

Algselt kasutasid viikingid oma pikklaevu hooajalisteks sissetungideks ja rüüsteretkedeks Euroopa rannikualadele, meresadamatele ja jõeäärsetele asulatele. Hiljem võtsid nad ette ka kaubareise Skandinaaviast itta, läände ja lõunasse. Korduvad ja korrapärased reisid ida suunas toimusid mööda Dnepri jõge Mustale ja Volga jõge Kaspia merele (kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni) ning lääne suunas Briti saarte, Islandi ja Gröönimaa rannikule. On ka tõendid selle kohta, et viikingid jõudsid Newfoundlandi saarele ammu enne seda, kui Christoph Kolumbus Uue Maailma avastas. Hulk alasid asustati ja koloniseeriti.

Uurimislugu

Viikingite kunsti hakati uurima 19. sajandi lõpus. Esimene tähelepanuväärne uurimus on norra arheoloogi Haakon Sheteligi üksikasjalik kirjutis Osebergi laevmatuse rohketest puunikerdustest.

Inglise arheoloogi David M. Wilsoni ja taani arheoloogi Ole Klindt-Jenseni ülevaateteos "Viking Art" ("Viikingite kunst”, 1966) võttis kasutusele leidude süstemaatilise kirjeldamise viisi, mis on tänaseni käibel, ja esitas üksikasjaliku kronoloogilise raamistiku.

David M. Wilson jätkas viikingite kunsti uurimist, avaldades oma töid peamiselt inglise keeles. Oluliseks uurijaks on saanud ka norra kunstiajaloolane Signe Horn Fuglesang.

Allikad

Viikingite kunstist on tuntud peamiselt metallist ja kivist esemed, sest need materjalid on vastupidavamad. Puidust, luust, elevandiluust ja tekstiilist esemeid on säilinud vähem. Kirjalike allikate järgi olid kunstipärased tätoveeringud sagedased, kuid nendest leide ei ole ja nende säilimine on ka ebatõenäoline. Seetõttu on teadmistes viikingite kunsti kohta olulised lüngad. Arheoloogilised väljakaevamised ja juhuleiud toovad siiski tasapisi uut olulist materjali.

Puit ja muud orgaanilised materjalid

Puitnikerdused Norras Urnesi püstpalkkirikus, haruldane säilinud näide

Puit oli viikingite kunstis kahtlemata peamine materjal, sest nikerdamine nõudis suhteliselt vähe vaeva ning puit oli odav ja Põhja-Euroopas rikkalikult saadaval. Juhuslikult on säilinud Osebergi laevmatuse nikerdused 9. sajandi algusest ja Urnesi püstpalkkiriku nikerdatud kaunistused 11. sajandi lõpust.

Graham-Campbell on selle kokku võtnud nii: "Need tähelepanuväärsed leiud võimaldavad meil kujundada vähemalt mulje sellest, millised osad meil viikingite kunsti tervikust puuduvad. Puidufragmendid ja väiksemad nikerdused teistes materjalides (nagu hirvesarv, merevaik ja morsakihvad) annavad täiendavaid vihjeid. Aga paratamatult on vähe hästisäilinud leidusid ka tekstiilikunstist, ehkki naiste käsitöö sh kudumine ja tikkimine, oli viikingitel hästi arenenud."

Kivi

Kivisse nikerdamist ei harrastatud kusagil mujal Skandinaavias enne 10. sajandi keskpaika (kui viikingiaja alguse Gotlandi pildikivid ja Jellingi kuninglikud monumendid välja arvata). Hiljem (ja tõenäoliselt ristiusu levikust mõjutatuna) levis nikerdustega kivide kasutamine püsivate mälestusmärkidena juba laiemalt.

Metall

Hõbedast valmistatud hoburaudsõled (ka nn oomegasõled) viikingiaegselt Põhja-Inglismaalt (10. sajandi algus)

Katkendlike andmete põhjal võib oletada, et viikingite kunsti taastatud ajalugu puidust ja kivist esemete kohta toetub suuresti ulatuslikust eri allikatest pärinevate dekoratiivsete metallesemete uurimisele. Kaasaja uurimustes kasutatavaid metallist esemeid on leitud erinevatest arheoloogilistest leiukohtadest ja just tänu väärismetallide vastupidavusele on säilinud palju selleaegse kunsti väljendusviisidest ja taotlustest.

Ehteid kandsid nii mehed kui ka naised, kuid kantavad ehted erinesid tüübilt. Abielunaised kinnitasid oma üleriideid õlgade lähedalt kahe suure paari moodustava kupalsõlega, mille kuplitaolise välimuse tõttu kutsuvad tänapäeva teadlased neid ka "kilpkonnsõlgedeks". Naiste paarissõlgede kuju ja stiil erines piirkonniti, paljud kandsid ka ažuurseid sõlgi. Sageli sõlmisid naised sõlgede vahele helmestega nööre või riputasid sõle alumisele osale muid kaunistusi.

Mehed kandsid sõrmede, käte ja kaela ümber metallist rõngaid ning sulgesid keepe poolringjate hoburaudsõlgedega, millel olid rõivasse kinnitamise tarvis sageli väga pikad nõelad. Meeste relvad, näiteks mõõkade käepidemed, olid kohati rikkalikult kaunistatud. Viikingid kasutasid peamiselt hõbe- või pronksehteid (millest viimased olid mõnikord kullatud), kuid leitud on ka ilmselt kuninglikele isikutele või teistele tähtsatele inimestele kuulunud suuri ja uhkeid puhtast kullast komplekte.

Viikingite haudadest leitakse sageli igapäevaseks kasutamiseks mõeldud kaunistatud metallist esemeid – see näitab hauapanuste kasutamise laialdaselt levinud praktikat. Surnu kandis oma parimaid riideid ja ehteid ning ta maeti koos relvade, tööriistade ja majapidamistarvetega. Vähem tavalisem, kuid siiski leiuna oluline oli väärismetallist esemete leidmine aaretena. Paljud neist aaretest olid ilmselt omanike endi poolt peidetud. Mõned sarnased leiud võisid olla ka ohvrianniks jumalatele.

Viimasel ajal on tänu metallidetektorite suurenenud populaarsusele ja seaduslikule kasutamisele leitud järjest sagedamini üksikuid juhuslikke metallesemeid ja ehteid (kõige tõenäolisemalt on need olnud kaotatud esemed). See on andnud uurijate jaoks uut materjali ja ühtlasi kiiresti laieneva uue huviliste (aareteotsijate) grupi. Viikingite mündid sobituks hästi sellesse kategooriasse, kuid moodustavad sellest hoolimata viikingiaja esemete hulgas eraldi kategooria – nende kujundus ja kaunistused olid suurel määral sõltumatud viikingitele iseloomulike kunstitaotluste stiilidest.

Muud allikad

Viikingite kunsti kohta kättesaadava teabe mittevisuaalsed allikad on peidus skaldide värssides ehk luule keerukas vormis. Seda loodi viikingite ajal ning anti suuliselt edasi seni, kuni see sajandeid hiljem lõpuks kirja pandi. Mitmed värsid räägivad värvilistest kaunistustest puidul ja kivil, mida aga leiukirjeldustes harva kohtab. Näiteks viitab 9. sajandi skaldist poeet Bragi Boddason neljale näiliselt seoseta stseenile, mis on olid maalitud kilbile. Üks stseenidest kujutas seda, kuidas jumal Thor kalal käis. Sellele motiivile viitab ka Úlfr Uggasoni 10. sajandi poeem, mis kirjeldab maale ühes vastehitatud saalis Islandil.

Algupära ja taust

Viikingite kunsti ja kaunistuste aluseks on alates 4. sajandist välja kujunenud pidev kunstitraditsioon, mis oli omane suuremale osale Euroopa loodeosast. Skandinaavia kunstnike looming oli suuresti keskendunud eri tüüpi kaunistustele, mille põhimotiiviks olid omavahel keerdunud loomad, mida kasutati paljude asjade ehtimisel.

Kunstiajaloolane Bernhard Salin oli esimene, kes germaani kunsti loomornamendid süstematiseeris ja need kolme stiili jaotas (I, II ja III stiil). Neist kaks viimast jaotati hiljem Arwidssoni poolt veel kolmeks täiendavaks stiiliks: stiil C, mille õitseaeg oli 7.–8. sajandini ehk enne kui selle asendas (eriti Skandinaavia lõunaosas) stiil D. Stiilid C ja D inspireerisid viikingite aja loomornamentide algset väljendusviisi (stiil E), mis on üldtuntud kui Osebergi/Broa stiil. Stiilid D ja E kujunesid välja üldisemas Skandinaavia kontekstis ja neis oli suhteliselt vähe mõjutusi väljastpoolt Skandinaaviat.

Stiilid

Skandinaavia kunstis kasutatud loomastiilide ajajoon

Viikingiaja kunst on jaotatud üksteisega nõrgalt seotud stilistilisteks faasideks. Neid faase võib, vaatamata nende osalisele kattumisele stiili ja kronoloogia aspektides, piiritleda ja eristada nii vormiliste kujunduselementide ja korduvate kompositsioonide kui ka motiivide põhjal:

1. Osebergi stiil
2. Borre stiil
3. Jellinge stiil
4. Mammeni stiil
5. Ringerike stiil
6. Urnesi stiil

Pole üllatav, et nimetatud stilistilised faasid esinevad oma puhtaimal kujul just Skandinaavias; mujal viikingite maailmas on töödes sageli märkimisväärseid mõjutusi teistest kultuuridest. Näiteks identifitseerivad kunstiajaloolased Briti saartel Skandinaavia motiivide eraldiseisvaid "saarelisi" variante, mida leidub sageli "puhaste” viikingiornamentide kõrval.

Osebergi stiil

Osebergi viikingilaev Oslo Viikingilaevade muuseumis

Osebergi stiil iseloomustab viikingite kunsti algset faasi. Osebergi stiil on nimetatud Osebergi laevmatuse järgi. Tegemist on hästi säilinud ja rikkalikult kaunistatud viikingilaevaga, mis avastati suurest hauakääpast Norra Vestfoldi maakonnas Tønsbergi linna lähistel asunud Osebergi talu maadelt. Lisaks laevale leiti kääpast ka hulk teisi rikkalikult kaunistatud puidust esemeid.

Osebergi stiilile iseloomulikuks motiiviks on nn "haarav metsaline”. Just haarava metsalise motiiv on see, mis varajast viikingite kunsti sellele eelnenud stiilidest eristab. Metsalise peamiseks tunnuseks on tema käpad, mis haaravad kinni kas tema ümber olevatest servadest, kõrval asuvatest metsalistest või mõnest looma enda kehaosast. Stiili iseloomustavad ka eelviikingiaja traditsioonid, kuid tänapäeval seda iseseisva stiilina enam ei tunnustata.

Osebergi laeva hoitakse Oslos Bygdøy saarel asuvas Viikingilaevade muuseumis. Tegemist on rohkem kui 21 meetrit pika laevaga. Laevas olid kahe naise säilmed ilmselt paljude väärisesemetega, mis aga olid ammu enne laeva avastamist röövitud. Matus on dateeritud aastasse 834. Laeva vööritäävi kaunistab loomapea, möirgav metsaline, ja selle pind on kaunistatud omavahel läbipõimunud ja haardes väänlevate-keerlevate loomadega. Laeva keret aga ilustab omavahel põimunud loomadest muster.

• 
  Osebergi laeva detail
• 
  Osebergi laeva täävi detail

Borre stiil

Pronksist kaelaehe viikingiaegsest Hedeby (Haithabu) linnast

Borre stiili iseloomustavad mitmesugused geomeetrilised läbipõimunud ja sõlmedega mustrid ning zoomorfsed (ühe looma) motiivid. Esimest korda avastati see stiil laevmatusest leitud kullatud pronksist hobuserakmete osadel Norra Vestfoldi maakonnas Borre küla lähistel Borre kääbastes, mille järgi on stiil ka nimetatud. Borre stiil oli Skandinaavias valdav stiil 9. sajandi lõpust kuni 10. sajandi lõpuni – seda ajavahemikku toetavad ka dendrokronoloogilised andmed, mida on saadud tüüpilisi Borre stiili esemeid sisaldavatest leiukohtadest. Dateeritud Borre stiili leiukohtade hulka kuuluvad nii Borre (ca 900), Gokstad (900–905), Tune (905–910), Fyrkat (980) ja Trelleborg (980/981), aga ka mitmed müntide järgi dateeritud aarded.

Borre ja sellele eelnenud stiilidele iseloomuliku elemendina oli jätkuvalt kasutusel lindikujulise kehaga "haarav metsaline". Sarnaselt selle faasi geomeetriliste mustritega tulenes Borre stiili visuaalne tõuge kasutada oleva ruumi täitmisest – lindikujuliste loomade palmikud on tihedasti läbi põimunud ja loomade kehad on seatud nii, et need tekitaksid tihedaid ja suletud kompositsioone. Selle tulemusena puudub taust – Borre stiili tunnusjoon –, mis vastandub tugevalt sellega ajaliselt kattunud Jellinge stiilis valitsenud rohkem avatud ja voolavale kompositsioonile.

Borre stiili veelgi iseäralikumaks tunnuseks on sümmeetriline kahekordse kontuuriga "rõngaskett" või "rõngaspalmik", mille kompositsioon koosneb läbipõimunud ringidest, mida eraldavad põiki kulgevad jooned ja kattuvad rombid. Borre rõngaskett lõppeb vahel kõrgreljeefse loomapeaga, nagu seda võib näha Borrest ja Gokstadist leitud rihmade osadel.

Metallist esemete servadelt leiab sageli kõrgeima meisterlikkuse tasemega esemetel kasutatud filigraantraati imiteerivaid sälke.

Jellinge stiil

Jellinge stiil on 10. sajandil esinenud loomi kujutava Skandinaavia kunsti faas. Stiili iseloomustavad silmatorkavalt stiliseeritud loomad, kelle kehad on sageli lindikujulised. Algselt kasutati seda nime Taanis Jellingis asuvate esemete kohta (nt Harald Sinihamba püstitatud suur ruunikivi), kuid hilisemad uuringud on need määranud Mammeni stiili alla kuuluvaks.

• 
• 

Mammeni stiil

Kirvepea Mammenist. Hõbeda inkrusteeringuga raud

Mammeni stiil on nimetatud stiilile tüüpilise eseme, Taanist Jüütimaalt Mammeni Bjerringhø küla kääpast jõuka mehe hauapanuste hulgast leitud kirve järgi. Dendrokronoloogiliste andmete järgi langetati hauakambri ehitamiseks kasutatud puud talvel 970–971. Rauast kirves, mis on inkrusteeritud hõbedast kujunditega mõlemalt küljelt rikkalikult kaunistatud, oli tõenäoliselt tseremoniaalne paraadrelv, mis kuulus kuningliku staatusega mehele – tema matuseriietel olid keerukad tikandid ja kasutatud oli siidi ning karusnahka.

Kaduma läinud Cammini laeka koopia. Cammini laegas oli viikingiaja lõpust pärinev väike kullast Mammeni stiilis reliikvialaegas (asub Taani Rahvusmuuseumis)

Mammeni kirve teraosal on kujutatud suurt "mummulise" keha, tuti, ümmarguse silma ja püstise peaga lindu. Suur teokarbikujuline spiraal tähistab linnu puusakohta, kust algavad tema õhukesed piklikud tiivad – parem tiib põimub linnu kaelaga ning vasak tema keha ja sabaga. Kirve terapoolsel serval on poolringikujuline Mammeni stiilile tüüpiline sälkudega serv. Linnu saba on kujutatud kolmekordse väädina, mille avatud ja konksu meenutavad otsad moodustavad kirvel Mammeni stiilile tervikuna iseloomuliku kujunduse. Kujundust muudab keerukamaks linnu pea küljes olev "hari", mis põimub kahel korral kaela ja parema tiivaga ning millest omakorda võrsuvad tera serva mööda liikuvad väädid.

Ülaservas, käepideme lähedal, on Mammeni kirve ühel küljel läbipõimunud sõlm ja teisel küljel kolmnurkne inimese näoga mask (millel on suur nina, vuntsid ja spiraalne habe), mis paistab olevat üks Mammeni stiili lemmikmotiive, mis on sinna varasematest stiilidest edasi kandunud.

Mammeni kirve teisel küljel on laialilaotuva lehe taoline kujundus, mis lähtub selle allosas olevatest spiraalidest ning mille õhukesed "mummulised" väädid levivad omavahel põimudes mööda kirvepead varre suunas.

Ringerike stiil

Vangi kivi

Söderala tuulelipp

Ringerike stiil on 10. sajandi lõpust ja 11. sajandist pärinev ja talle eelnenud Mammeni stiilist välja kasvanud, samuti sageli loomi kujutav Skandinaavia kunstistiil. Stiil on nimetatud Norras Oslo linnast põhjas asuva ajaloolise Ringerike piirkonna järgi, kus kasutati laialdaselt kohalikku punakat liivakivi, et lõigata kividesse sellele stiilile omaseid kujunduselemente, mille hulka kuulusid looma- ja taimemotiivid (kuigi Ringerikest endast on leitud vaid üks selles stiilis nikerdustega kuju). Motiivideks on kõige enam lõvid, linnud, paelakujulised loomad ja spiraalid. Mõned neist elementidest ilmuvad Skandinaavia kunsti esmakordselt – näiteks eri tüüpi ristid, palmetid ja kahte motiivi ühendavad kringlikujulised silmused. Enamikul neist motiividest leidub vasteid ka anglosaksi ja saksi kunstis.

Ringeriike stiili määratlemiseks on sagedamini kasutatavaks tüüpobjektiks 2,15 meetri kõrgune Opplandi maakonnas Vangi vallas paiknev Vangi kivi. Lisaks selle paremas servas olevale mälestava sisuga ruunikirjale, on suurem osa kivist täidetud ühtlase väätidest ornamendiga, mis saavad alguse kivi alumise ääre kahest teokarbikujulisest spiraalist. Mustri kaks põhivääti ristuvad kahel korral ja moodustavad lõpus sagaraid. Nende ristumiskohtadest alguse saavaist silmustest arenevad uued väädid ning ülemise silmuse väätide keskel on näha pirnikujulisi motiive.

Olgugi et kujundus on teljesuunaline, on väätide kimpude vahel siiski teatav asümmeetria. Väätidega mustri kohal on kujutatud suurt kõndivat looma, kellel on kahekordne kontuur, teokarbikujulised puusad ja “hari” huulel. Kui võrrelda seda kujundust Mammeni kirvel oleva kujundusega, puudub sellel Vangi kivil nähtav teljesuunalisus ja väädid on oluliselt vähem korrapärased. Kui Mammeni stiili rullornament on laineline, siis Vangi kivil on see pingul ja ühtlaselt kumer. Need omadused tähistavadki Mammeni ja Ringerike stiili ornamentide peamist erinevust. Kuid võrreldes kivil olevat looma Jellingi kividel oleva loomaga, on selgelt nähtav kahe stiili omavaheline seos.

Leitud metallist esemete seas ilmneb Ringerike stiil kõige paremini kahel Källungest (Gotland) ja Söderalast (Hälsingland) leitud, vasega kaetud tuulelipul. Neist esimesel on kaks teljesuunalise ülesehitusega silmust-madu, millest omakorda saavad alguse sümmeetrilise paigutusega väädid. Nii madude pead kui ka lipu tagaküljel olev loom ja madu on Vangi kiviga võrreldes rikkalikuma ilustusega – kõigi huultel on "harjad", madudel rõngassabad ja kõigil loomadel pirnikujuline silm, mille tipp on suunatud koonu poole. Viimane on iseloomulik just Ringerike stiilile.

• 
  Tuulelipp
• 
  Ringerike stiili ristiga ruunikivi Ög 111
• 
  Fjuckbys asuv ruunikivi U 1016
• 
  Strängnäsi toomkiriku juures asuv ruunikivi Sö 280
• 
  Upplandi maakonnas Gillbergas asuv ruunikivi U 1146

Urnesi stiil

Taani aladelt pärinev pronksist ornament

Urnesi stiil oli loomi kujutava Skandinaavia kunsti viimane faas, mis kestis 11. sajandi teisest poolest kuni 12. sajandi alguseni. Kuigi Urnesi stiil on saanud nimetuse Norras asuva Urnesi püstpalkkiriku põhjapoolse värava järgi, moodustavad suurema osa seda stiili kajastavatest esemetest Rootsis Upplandi maakonnas asuvad ruunikivid. Seetõttu eelistavad mõned teadlased kutsuda seda nimega "ruunikivi stiil".

Stiili iseloomustavad omavahel tihedaks mustriks põimunud sihvakad ja stiliseeritud loomad. Loomade päid on kujutatud profiilis, neil on saledad mandlikujulised silmad ja nende ninadel ning kaeltel on ülespoole lokkivad lisandid.

Varajane Urnesi stiil

Upplandi ruunikivi 871. Näide Åsmund Kåressoni meisterlikkusest Urnesi stiili varajasel perioodil

Stiili varajase faasi dateering põhineb peamiselt ruunikivil U 343 ja Lilla Valla nimelisest kohast leitud hõbedasel kausil, mis pärineb ligikaudu 1050. aastast. Selle stiili varajase perioodi ruunikivid sisaldavad nn Inglise Ruunikive, viidates Danegeldile, kuningas Knud Suure ja Åsmund Kåressoni töödele.

Keskmine Urnesi stiil

Stiili keskmine periood on dateeritud suhteliselt kindlalt ja see määratlus tugineb Norra kuningate Harald Hardråde (1047–1066) ja Olav Kyrre (1080–1090) valitsemisajal välja antud müntidele. Kaks Oslost leitud puitnikerdust on dateeritud vahemikku 1050–1100 ja ajastusse kuuluv nn Hørningi laud on dendrokronoloogiliselt dateeritud ajavahemikku 1060–1070.

Siiski on tõendeid ka selle kohta, et Urnesi stiili keskmine periood kujunes välja enne 1050. aastat – sellisena, nagu seda kujutavad ruunimeistrite Foti ja Balle tööd.

Hiline Urnesi stiil

Stiilile nime andnud nikerdused Urnesi püstpalkkirikul on näide Urnesi stiili viimasest perioodist

Keskmine Urnesi stiil püsis populaarsena kõrvuti meister Öpiri hilise Urnesi stiiliga. Öpir on tuntud stiili poolest, kus loomad olid ülimalt peenikesed ja moodustasid avatud kompositsioonis ringikujulisi mustreid. See stiil ei olnud ainuomane Öpiri ja Rootsi alade loomingule, sest seda esineb ka Bølstadist leitud laual ning Norrast Trondheimist pärit toolil.

Jarlabanke ruunikividel on nii hilisel kui ka keskmisel perioodil tegutsenud meistrite Foti ja Balle käekirja jooni ning just nende kahe meistri tüüpi Urnesi stiil segunes 12. sajandil romaani stiiliga.

Urnesi-romaani stiil

Urnesi-romaani stiili ruunikividel enam ei esine. Sellest võib järeldada seda, et ruunikivide valmistamise traditsioon oli enne segastiili ilmumist hääbunud. Segastiil on hästi esindatud Rootsis – selle mandriosal ja Gotlandi saarel. Tänu Oslos säilinud näidetele on Urnesi-romaani stiil dateeritud ajavahemikku 1100–1175. Taanis paikneva Lisbjergi altari esikülg on dendrokronoloogiliselt dateeritud aastasse 1135 ja sama stiil esineb ka 12. sajandi teise poolde dateeritud Iiri päritolu relikviaaridel.

Vaata ka

• Keskaja kunst
• Keldi kunst
• Anglosaksi kunst
• Loomastiil

Lisalugemist

Taust

• Brink, S. with Price, N. (eds) (2008). The Viking World, [Routledge Worlds], Routledge: London and New York, 2008. ISBN 9780415692625
• Graham-Campbell, J. (2001), The Viking World, London, 2001. ISBN 9780711234680

Üldised uurimused

• Anker, P. (1970). The Art of Scandinavia, Volume I, London and New York, 1970.
• Fuglesang, S.H. (1996). "Viking Art", in Turner, J. (ed.), The Grove Dictionary of Art, Volume 32, London and New York, 1996, pp. 514–527, 531–532.
• Graham-Campbell, J. (1980). Viking Artefacts: A Select Catalogue, British Museum Publications: London, 1980. ISBN 9780714113548
• Graham-Campbell, James (2013). Viking Art, Thames & Hudson, 2013. ISBN 9780500204191
• Fred S.Kleiner, Gardner's Art Through The Ages: The Western Perspective, Volume I. (Boston, Mass.: Wadsworth Cengage Learning, 2009) [1]
• Roesdahl, E. and Wilson, D.M. (eds) (1992). From Viking to Crusader: Scandinavia and Europe 800–1200, Copenhagen and New York, 1992. [exhibition catalogue]. ISBN 9780847816255
• Williams, G., Pentz, P. and Wemhoff, M. (eds), Vikings: Life and Legend, British Museum Press: London, 2014. [exhibition catalogue]. ISBN 9780714123363
• Wilson, D.M. & Klindt-Jensen, O. (1980). Viking Art, second edition, George Allen and Unwin, 1980. ISBN 9780047090189

Konkreetsed uurimused

• Arwidsson, G. (1942a). Valsgärdestudien I. Vendelstile: Email und Glas im 7.-8. Jahrhundert, [Acta Musei antiquitatum septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis 2], Uppsala: Almqvist, 1942.
• Arwidsson, G. (1942b). Die Gräberfunde von Valsgärde I, Valsgärde 6, [Acta Musei antiquitatum septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis 1], Uppsala: Almqvist & Wiksell, 1942.
• Bailey, R.N. (1980). Viking Age Sculpture in Northern England, Collins Archaeology: London, 1980. ISBN 9780002162289
• Bonde, N. and Christensen, A.E. (1993). "Dendrochronological dating of the Viking Age ship burials at Oseberg, Gokstad and Tune, Norway", Antiquity 67 (1993), pp. 575–583.
• Bruun, Per (1997).“The Viking Ship,” Journal of Coastal Research, 4 (1997): 1282–1289. http://www.jstor.org/stable/4298737
• Capelle, T. (1968). Der Metallschmuck von Haithabu: Studien zur wikingischen Metallkunst, [Die Ausgrabungen in Haithabu 5], Neumunster: K. Wachholtz, 1968.
• James Curle, “A Find of Viking Relics in the Hebrides,” The Burlington Magazine for Connoisseurs 162 (1916): 241–243. http://www.jstor.org/stable/860122
• Fuglesang, S.H. (1980). Some Aspects of the Ringerike Style: A Phase of 11th Century Scandinavian Art, [Mediaeval Scandinavia Supplements], University Press of Southern Denmark: Odense, 1980. ISBN 9788774921837
• Fuglesang, S.H. (1981). "Stylistic Groups in Late Viking and Early Romanesque Art", Acta ad Archaeologiam et Artium Historiam Pertinentia, [Series altera in 8°] I, 1981, pp. 79–125.
• Fuglesang, S.H. (1982). "Early Viking Art", Acta ad Archaeologiam et Artium Historiam Pertinentia [Series altera in 8°] II, 1982, pp. 125–173.
• Fuglesang, S.H. (1991). "The Axe-Head from Mammen and the Mammen Style", in Iversen (1991), pp. 83–108.
• Fuglesang, S.H. (1998). "Swedish Runestones of the Eleventh Century: Ornament and Dating", in Düwel, K. and Nowak, S. (eds), Runeninschriften als Quellen interdisziplinärer Forschung: Abhandlungen des vierten internationalen Symposiums über Runen und Runeninschriften in Gottingen vom 4.-9. August 1995, Göttingen: Walter de Gruyter, 1998, pp. 197–218.
• Fuglesang, S.H. (2001). "Animal Ornament: the Late Viking Period", in Müller-Wille and Larsson (eds) (2001), pp. 157–194.
• Fuglesang, S.H. (2013). "Copying and Creativity in Early Viking Ornament", in Reynolds and Webster (eds) (2013), pp. 825–841.
• Hedeager, L. (2003). "Beyond Mortality: Scandinavian Animal Styles AD 400–1200", in Downes, J. and Ritchie, A. (eds), Sea Change: Orkney and Northern Europe in the Later Iron Age AD 300–800, Balgavies, 2003, pp. 127–136. ISBN 9781874012382
• Iversen, M. (ed.) (1991). Mammen: Grav, Kunst og Samfund i Vikingetid, [Jysk Arkæologisk Selskabs Skrifter XXVIII], Højbjerg, 1991. ISBN 8772885718
• Kershaw, J. (2008). "The Distribution of the 'Winchester' Style in Late Saxon England: Metalwork Finds from the Danelaw", Anglo-Saxon Studies in Archaeology and History 15 (2008), pp. 254–269. Academic.edu – registration required
• Krafft, S. (1956). Pictorial Weavings from the Viking Age, Oslo: Dreyer, 1956.
• Lang, J.T. (1984). "The hogback: a Viking colonial monument", Anglo-Saxon Studies in Archaeology and History 3 (1984), pp. 85–176.
• Lang, J.T. (1988). Viking Age Decorated Wood: A Study of its Ornament and Style, Dublin: Royal Irish Academy, 1988. ISBN 9780901714695
• Müller-Wille, M. and Larsson, L.O. (eds) (2001). Tiere – Menschen – Götter: Wikingerzeitliche Kunststile und ihre Neuzeitliche Rezeption, Vandenhoeck & Ruprecht: Gottingen, 2001. ISBN 9783525863091
• Myhre, B. (1992). "The Royal Cemetery at Borre, Vestfold: A Norwegian Centre in a European Periphery", in Carter, M. (ed.), The Age of Sutton Hoo. The Seventh Century in North-West Europe, Woodbridge: Boydell, 1992.
• Owen, O. (2001). "The strange beast that is the English Urnes Style", in Graham-Campbell, J. et al. (eds), Vikings and the Danelaw – Selected Papers from the Proceedings of the Thirteenth Viking Congress, Oxford: Oxbow, 2001, pp. 203–222.
• Paterson, C. (2002). "From Pendants to Brooches – The Exchange of Borre and Jelling Style Motifs across the North Sea", Hikuin 29 (2002), pp. 267–276.
• Reynolds, A. and Webster, L. (eds) (2013), Early Medieval Art and Archaeology in the Northern World—Studies in Honour of James Graham-Campbell, Brill: Leiden and Boston, 2013. ISBN 9789004235038
• Richards, J.D. and Naylor, J. (2010). "The metal detector and the Viking Age in England", in Sheehan, J. and Corráin, D. Ó. (eds), The Viking Age. Ireland and the West. Proceedings of the Fifteenth Viking Congress, Dublin: Four Courts Press, 2010, pp. 338–352.
• Roesdahl, E. (1994). "Dendrochronology and Viking Studies in Denmark, with a Note on the Beginning of the Viking Age", in Abrosiani, B. and Clarke, H. (eds), Developments around the Baltic and the North Sea in the Viking Age, Stockholm: Birka Project for Riksantikvarieämbetet and Statens Historiska Museer, 1994, pp. 106–116.
• Roesdahl, E. (2010a). "Viking Art in European Churches (Cammin – Bamberg – Prague – León)", in Sheehan and Ó Corráin (eds) (2010), pp. 149–164.
• Roesdahl, E. (2010b). "From Scandinavia to Spain: a Viking Age Reliquary in León and its Significance", in Sheehan, J. and Corráin, D. Ó. (eds), The Viking Age. Ireland and the West. Proceedings of the Fifteenth Viking Congress, Dublin: Four Courts Press, 2010, pp. 353–360.
• Salin, Bernhard (1904). Die altgermanische Thieronamentik, Stockholm: Wahlström & Widstrand, 1904.
• Sheehan, J. and Ó Corráin, D. (eds) (2010). The Viking Age: Ireland and the West. Proceedings of the XVth Viking Congress, Cork, 2005., Dublin and Portland: Four Courts Press, 2010. ISBN 9781846821011
• Shetelig, H. (1920). Osebergfundet, Volume III, Kristiania, 1920.
• Wilson, D.M. (2001). "The Earliest Animal Styles of the Viking Age", in Müller-Wille and Larsson (eds) (2001), pp. 131–156.
• Wilson, D.M. (2008a). "The Development of Viking Art", in Brink with Price (2008), pp. 323–338.
• Wilson, D.M. (2008b). The Vikings in the Isle of Man, Aarhus: Aarhus University Press, 2008. ISBN 9788779343702

Välislingid

• Sorabella, Jean. "The Vikings (780–1100)". Heilbrunn Timeline of Art History, New York: The Metropolitan Museum of Art, 2000–. Uuendatud oktoobris 2002.
• "Age of spirituality: late antique and early Christian art, third to seventh century". The Metropolitan Museum of Art.
• Borrehaugene