Mine sisu juurde

ZIL

Allikas: Vikipeedia
I. A. Lihhatšovi nimeline Tehas (AMO ZIL)
Завод имени И. А. Лихачёва (АМО ЗИЛ)
Tüüp avatud aktsiaselts
Asutatud 2. august 1916, Moskva maakond,  Venemaa
Asutaja kaubandusfirma Kuznetšov, Rjabušinskie ja K° (vene keeles Кузнецов, Рябушинские и К°)
Peakorter Moskva
Tegevuspiirkond Ida-Euroopa, Kesk- ja Põhja-Aasia
Valdkonnad masinaehitus
Tooted veokid, bussid, sõiduautod
Käive 150 950 Vene rubla (2017)[1]
Tegevuskasum –2 553 265 Vene rubla (2017)[1]
Puhaskasum –2 125 238 Vene rubla (2017)[1]
Vara 28 905 165 Vene rubla (2017)[1]
Omakapital 1 213 609 Vene rubla (2017)[1]
Omanik Moskva linna kinnisvaraosakond (64,77%),
muud (35,23%)
(2017)[2]
Töötajaid 277 (2017)[3]
Koduleht www.amo-zil.ru

Avatud Aktsiaselts I. A. Lihhatšovi nimeline Tehas ehk AMO ZIL (vene keeles Публичное акционерное общество "Завод имени И.А. Лихачёва," АМО ЗИЛ), enne 2015. aastat Moskva Aktsiaühing ZIL, või lihtsalt ZIL, on Venemaal Moskvas asuv ettevõte, mis tootis peamiselt veoautosid, busse ja limusiine.

2015. aastast alates toodab ZIL-i limusiine MSC6 AMOZIL.[4]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tehase esimesed 3 kümnendikku

[muuda | muuda lähteteksti]
AMO tehase asukoht aastal 1916

Tehas asutati 2. augustil 1916 (20. juulil Juliuse kalendri järgi) Moskva Automobiiliühingu nime all (vene keeles Автомобильное Московское Общество, АМО) Moskvast lõunasse Moskva jõe lähistele Tjufeleva salusse (vene keeles Тюфелева роща) Moskva maakonnas. Tänapäeval jääb salu koht Danilovski ringkonda Moskva linnas. Esialgu plaaniti toota FIAT-i 1,5-tonniseid veokeid F-15 litsentsi alusel. Kokku pandi Itaaliast ostetud 432 veokit aastal 1917, 779 1918 ja 108 1919. Isetootmisse ei jõudnud veoauto oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja tõttu. 30. aprillil 1923 muudeti tehase nimi Itaalia kommunisti Pietro Ferrero auks (vene keeles Завод АМО имени Пьетро Ферреро). Alles järgmisel aastal, 1. novembril 1924, alustati esimeste veokite AMO-F15 tootmist, mida esitleti 7. novembril paraadil. 1925 sai tehase nimeks Esimene Riiklik Autotehas (vene keeles 1-й Государственный автомобильный завод). Tehast hakkas juhtima 1. jaanuarist 1927 Ivan Lihhatšov, kelle nime kannab tehas 1956. aastast alates. Aprillis 1929 jõuti kokkuleppele tehase laiendamise osas, et toota Autocari 2,5-tonniseid mudeleid.[5][6][7]

Rekonstrueeritud tehas avati 1. oktoobril 1931 ning ühtlasi sai tehasest Stalini-nimeline Tehas, lühendatult ZIS või ZiS (vene keeles Завод имени Сталина, ЗИС või ЗиС). Mõni nädal hiljem, 25. oktoobril alustati sõidukite tootmist (ja esimest korda Nõukogude Liidus) konveieril. 26. juulil 1933 alustati veokite ZIS-5 ja ZIS-6 tootmist. Järgmise kuu 21. augustil nõustus NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu laiendama ZIS-i tehast, et suurendada automudelite valikut. Tegemist oli teise tehase laiendamisega. Uut sõiduautot ZIS-101 esitleti valitsusliikmetele 29. aprillil 1936. Tootmisse jõudis 7-istmeline limusiin 3. novembril. Lisaks keskenduti 1936–1941 busside, gaasigeneraatorveokite ning poolroomiksõidukite tootmisele. 1937. aastal alustati sadulveoki ZIS-10 tootmise organiseerimist, selletaolist veokit toodeti esimest korda Nõukogude Liidus seeriana.[8][9][10]

Suure Isamaasõja ajal, sügisel 1941, plaaniti tehas õhkida sakslaste rinde Moskva alla lähenemise tõttu. Tehas lõpetas sõja esimesel aastal peaaegu kõikide automudelite, välja arvatud veoauto ZIS-5 (sõja ajal lihtsustatud variant ZIS-5V), gaasigeneraatorveokite ja poolroomiksõidukite, tootmise. Sõja tarbeks toodeti ka relvi ja laskemoona ning pandi kokku USA-st toodud veokeid. Olenemata käimasolevast sõjast, alustati 19. septembril 1942 limusiini ZIS-110 prototüübi koostamist.[11][12]

Teise maailmasõja järgne aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsis 1946 alustati kolmanda tehase laiendamist, et lasta tootmisse uued veoautod ZIS-150 (1947) ja ZIS-151 (1948). Sõjaväe tarbeks jõudsid tootmisse aastal 1950 soomustransportöör ZIS-152 ja amfiib ZIS-485. Samal ajal arenesid Nõukogude Liidu ja Hiina suhted kohani, kustmaalt aitas NSV Liit Hiinat moderniseerida. Sellega kaasnes 1953 aasta jaanuaris disainiosakonna loomine ZIS-i tehases, et projekteerida Hiina esimest autotehast FAW (hiina keeles 一汽). Tehase esimeseks veoautoks sai veoki ZIS-150 baasil Jiefang CA-10. NSV Liidu sõjatehnika laiendamiseks organiseeriti 7. juulil 1954 disainiosakond SKB, et arendada välja sõidukeid raketisüsteemidele. Samal kuul hakati disainima V8-mootoriga veokit. 1955 jõudis tootmisse esimene kodumaine kaugsõidubuss ZIS-127.[11][13][14]

Pärast seda, kui Nikita Hruštšov 1956 Jossif Stalini isikukultuse hukka mõistis, muudeti ka tehase nime: Lihhatšovi-nimeline Tehas, lühendatult ZIL või ZiL (vene keeles Завод имени Лихачёва, ЗИЛ või ЗиЛ). Nime sai tehas endise direktori Ivan Lihhatšovi järgi 26. juunil 1956. Novembris 1958 alustati limusiini ZIL-111 tootmist, mida esitleti Brüsseli maailmanäitusel Expo '58. Et teha ruumi uute veoautode ZIL-130 (masstootmine 1964) ja ZIL-131 (1966) tootmiseks, alustati neljandat korda tehase rekonstrueerimist ning viidi busside tootmine üle LiAZ-i tehasesse Likino-Duljovosse 1959. aastal. 30. märtsil 1963 külastas ZIL-i tehast Kuuba peaminister Fidel Castro, kes oli Nõukogude Liidus ringkäigul Nikita Hruštšovi isiklikul kutsel. 1967 võttis Nõukogude Liit esimest korda osa XVIII rahvusvahelisest bussinädalast Nice's, kus autobuss ZIL-118 Junost võitis mitu auhinda. Vaimustuses oli ka Henry Ford II, Henry Fordi lapselaps, kes soovis bussi litsentsi all toota. Buss seeriatootmisse ei jõudnud.[13][15][16][17]

Aastal 1968 valmis sadulveoki ZIL-170V prototüüp, mida hakkas tootma KamAZ mudeli all 5320, mille tehast hakkasid ZIL-i spetsialistid projekteerima 1972. aasta oktoobris. 13. juulil 1971 sai ZIL-ist Tootmisühendus ZIL, PO ZIL (vene keeles Производственным Объединением ЗиЛ), mis koosnes 17. tehasest. Ülejärgmise aasta 12. juulil külastasid tehast Vietnami poliitikud Lê Duẩn ja Phạm Văn Đồng. Aastal 1976, kui KamAZ lasi välja ZIL-i arendatud veoki, oli ZIL ise sellel ajal juba aegunud veokiga ZIL-130. 1974 sai valmis esimene diiselmootoriga veoki prototüüp ZIL-169 ning aasta hiljem augustis jõudis tootmisse 3-teljeline ZIL-133G1, mis asetses siiski ZIL-130 baasil. Seega alustati 1982 tehase uuendamisega, mis jäi ka viimaseks suuremaks uuenduseks. Alles jaanuaris 1986 jõudis tootmisse uus diiselveok ZIL-4331. Lisaks asendati vananenud ZIL-130 uuema ZIL-431410-ga. Moderniseeritud mudelitega saavutatud edu jäi lühikeseks, sest kümnendi lõpus hakkas lagunema Nõukogude Liit. 1991. aasta 17. mail külastas tehast Hiina Kommunistliku partei esimees Jiang Zemin, hilisem Hiina Rahvavabariigi president.[18][19]

Erastatud tehas

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tehase tootmine vähenes paljude liiduvabariikide iseseisvumise tõttu. Turu muutudes vajati rohkem väiksemaid veokeid, seetõttu hakati 1992. aastal välja töötama ZIL-5301. 23. septembril 1992 ZIL erastati ning tehasest sai Moskva Aktsiaühing ZIL ehk AMO ZIL (vene keeles Акционерное Московское Общество "ЗИЛ"). 1993 asutati ühisettevõte Novotruck (vene keeles Новотрак) Caterpillari, PACCAR-i ja AMO ZIL-i vahel. Caterpillariga sõlmiti kokkulepe küttesüsteemide tootmise osas ning järgmisel aastal diiselmootoreite tootmises. Lisaks alustati koostööd PACCAR-iga, et toota Kenworthi veokeid.[20][21] 1994. aasta lõpus lõpetati ZIL-431410 (endine ZIL-130) tootmine ning asendati järgmisel aastal väiksema veokiga ZIL-5301. Samal ajal Venemaad vaevav majanduskriis ning firma üha suurenevad võlad viisid AMO ZIL-i pankroti äärele. Samuti ei arenenud USA firmadega koostöö ning Novotrucki tegevus lõpetati 1996.[22] Töötajate arv vähenes 70 000-lt (1991) 25 000-le (1996).[23][24] 1996 võttis Moskva linn probleemides ettevõtte üle Mikrodinilt aktsiaid ostes.[25] 1996 esitleti magamiskohaga sadulveoki ZIL-6404 prototüüpi, aasta enne ZIL-5423 oma, tootmisse veokid ei jõudnud. Kuna välismaa ettevõtete huvi Venemaale investeerida ei vähenenud, otsiti võimalusi Daewoo,[26] Volvo[27] ja Renault'ga[28][29] läbirääkimisteks investeeringute saamiseks. Läbirääkimised tulemusi ei andnud. 29. septembril 1998 alustati uuesti busside tootmist.[30][31][32][33]

Kunagine tehase maa-ala 2018. aasta alguses

Erinevate välisfirmadega läbirääkimised investeeringuteks jätkusid ka 21. sajandil. 2005 alustati varuosade tootmist Renault' autodele koostöös Avtoframosega (vene keeles Автофрамос) (2014 alates Renault Venemaa).[34][35] 2007 pakuti Saksamaa firmale Porsche sõidukite tootmist AMO ZIL-i tehases.[36] Sõidukite kõrvalt alustati ka kellade tootmist: 2002 sai Troitse-Sergi suurklooster Sergijev Possadis AMO ZIL-ilt kaks uut kella.[37] 2004 oli AMO ZIL Läti bussitehase AMO Plant kaasasutaja. Tehas suleti 2015.[38][39] Lisaks on võlaraskustes ettevõte pidanud plaane kinnisvara müümise osas mitmel korral.[40][41][42] 2012 asutasid Moskva linn ja Sperbank uue ettevõtte MosavtoZIL (vene keeles МосавтоЗИЛ). Kokkupanemisele on plaanitud Renault' ja FIAT-i sõidukid ZIL-i teheases.[43][44][45][46] Olenemata kõikidest pingutustest ettevõtte majanduslikku olukorda parandada, lahkus 2012. aasta juulis konveierilt viimane veok ZIL-432930. Suurem osa tehase maa-alast läks kinnisvara arendamiseks.[47] 88 aasta vältel (1924–2012) tootis tehas kokku 7 858 200 veoautot, 39 534 bussi ja 11 456 luksusautot.[33][48][49]

2014. aastal ostis grupp ettevõtjaid AMO ZIL-i varasid, et kokku panna ZIL-i limusiine. Firma nimeks on MSC6 AMOZIL (vene keeles Механосборочный цех №6, МСЦ6 АМОЗИЛ; Mehaaniline Koostetsehh nr 6). Autosid koostatakse AMO ZIL-i renditud töökojas number 6 2015. aastast alates.[4][50] 2014 asutati endiste tööliste poolt firma Osaühing ZIL (vene keeles ООО "ЗИЛ") all veokite tootmist tootmisest üle jäänud osadest. Veokeid koostati samuti AMO ZIL-i töökojas. Viimaseks veokiks jäi ZIL-43276T 2016. aasta septembris.[51][52][53]

Autasud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tehase toodang

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõidukid

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: ZIL-i sõidukite loend
Veoauto ZIL-130

Tehas tootis peamiselt veokeid ja busse. Esimene tehases toodetud veoauto valmis 1924 ning viimane 2012, kuigi veokeid toodeti Osaühingu ZIL nime all edasi käsitööna. Viimane ZIL veoauto valmis 2016. aastal. 1927 valmis esimene buss, kuid tootmine viidi üle LiAZ-i tehasesse 1959, mis taastati 1998. Lisaks eelnevatele toodeti ka limusiine Nõukogude Liidu ning hilisema Venemaa tähtsamate isikute ja paraadide jaoks. 2002–2009 ei toodetud mitte ühtegi autot. ZIL-i limusiine toodab ettevõte MSC6 AMOZIL 2015. aastast alates. 88 aasta vältel (1924–2012) tootis tehas kokku 7 858 200 veoautot, 39 534 bussi ja 11 456 luksusautot.

Toodetud sõidukite arv[59]
Aasta Veokid Bussid Autod
1924 10 – –
1930 3180 47 –
1940 55 928 1209 200
1950 100 488 721 302
1960 122 998 779 15
1970 155 964 – 12
1980 205 859 – 23
1990 184 151 – 20
2000 22 476 779 1
2010 1335 5 4
2012 969 – –

Jalgrattad

[muuda | muuda lähteteksti]

1951–1959 toodeti jalgratast V-110 Progress (vene keeles В-110 "Прогресс"), mida toodeti mitmes tehases üle Nõukogude Liidu. Kokku valmistas tehas Moskvas 3 242 953 jalgratast.[60]

Külmutuskapid

[muuda | muuda lähteteksti]
Külmkapp KH-240

Esimeseks külmkapi mudeliks oli DH-2 ZIS-Moskva (1951–1960). Külmkapil olid temparatuuri hoidmisega probleemid ning kapp vajas palju metalli, mis tegi tootmise palju aega nõudvaks. Samuti polnud ZIS-i tehasel külmkappide toomisega varasemat kogemust. Teine mudel, KH-240 ZIL-Moskva (1960–1969), oli suurema mahutavusega, kuid vajas samuti palju metalli. 30% KH-240 toodangust läks ekspordiks. Modernse välimusega kolmas külmkapp ZIL-62 (1969–1976) jäi siiski teistele Nõukogude Liidu külmkappidele, nagu Minsk ja Oka, alla. Alternatiivid suutsid seinapaksust vähendada, kasutada paremaid Jaapani kompressoreid ning olid lihtsamini toodetavad. Nõudluse vähenemise tõttu alustati kolme kambri ja 400 l mahutavusega külmkapi väljatöötamist, mida vähendati ühe kambrini tootmisvõimekuse tõttu. Seega jõudis konveierile külmkapp ZIL-63 (1976–1988), mille suure nõudluse tõttu pikendati tootmist paarilt aastalt 12 aastani. Kõrgema külmkappide kategooria nõudmiste muutumise tõttu alustati uuendatud kapi ZIL-64 (1988–2000) tootmist. Vasteks kahe uksega külmkappidele, nagu Minsk-Atlant ja Birjusa, tuldi välja kolmeukselise ZIL-65 mudeliga, mida toodeti ainult mõnikümmend. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist võtsid importtooted Venemaa toodete turu üle. 1951–2000 toodeti kokku 5 498 366 külmkappi.[60][61]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 AMO ZIL-i 2017. majandusaasta aruanne, lk 41 - https://www.e-disclosure.ru/portal/files.aspx?id=3649&type=2
  2. ↑ AMO ZIL-i 2017. majandusaasta aruanne, lk 22 - https://www.e-disclosure.ru/portal/files.aspx?id=3649&type=2
  3. ↑ AMO ZIL-i 2017. majandusaasta aruanne, lk 63 - https://www.e-disclosure.ru/portal/files.aspx?id=3649&type=2
  4. ↑ 4,0 4,1 "Завод индивидуальных лимузинов". Rusautomobile (vene). 24. august 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2017.
  5. ↑ [Ajalugu 1916-1923]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181005214133/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=442. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  6. ↑ [Ajalugu 1924-1931]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181005215612/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=443. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  7. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 14-155
  8. ↑ [Ajalugu 1931-1933]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20210305130055/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=447. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2021. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  9. ↑ [Ajalugu 1936-1941]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20180805061057/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=450. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  10. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 156-233
  11. ↑ 11,0 11,1 [Ajalugu 1941-1948]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181005214148/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=451. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  12. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 234-321
  13. ↑ 13,0 13,1 [Ajalugu 1949-1957]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20180805061349/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=452. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  14. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 323-387
  15. ↑ [Ajalugu 1959]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181005214208/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=456. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  16. ↑ [Ajalugu 1967]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181006014032/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=461. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  17. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 388-534
  18. ↑ [Ajalugu 1979-1991]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181005214158/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=458. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  19. ↑ Tehas ja inimesed 2
  20. ↑ Tolkacheva, Julie (25. juuni 1994). "ZiL Signs Deals With Caterpillar, Paccar". The Moscow Times (inglise).
  21. ↑ "Первая продукция СП "Новотрак". Коммерсантъ (vene). 3. mai 1994.
  22. ↑ "Сюжет недели / Свалка". Коммерсантъ (vene). 10. detsember 1996.
  23. ↑ Rupert, James (5. juuli 1996). "HARD-UP WORKERS GREET YELTSIN WIN WITH LITTLE JOY". The Washington Post (inglise).
  24. ↑ Williamson, Elizabeth (24. november 1996). "ZiL once symbolized everything that was bolshoi..." Chicago Tribune (inglise).
  25. ↑ "MOSCOW CITY TAKES OVER ZIL AUTO PLANT". Radio Free Europe/Radio Liberty (inglise). 6. august 1996.
  26. ↑ "Daewoo Mulls ZiL Plan". The Moscow Times (inglise). 6. mai 1996.
  27. ↑ Alibayev, Boris (21. mai 1998). "Volvo Begins Omsk Bus Production". The Moscow Times (inglise).
  28. ↑ "Renault V.I. s'associe avec le russe Amo Zil". Les Echos (prantsuse). 29. juuni 1999.
  29. ↑ Scollon, Mike (17. august 1999). "POST-CRISIS PROPilt:Foreign Carmakers Set Up Shop". The Moscow Times (inglise).
  30. ↑ [Ajalugu 1991-1996]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181005220710/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=454. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  31. ↑ [Ajalugu 1996-1998]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181006014022/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=453. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  32. ↑ [Ajalugu 1999-2002]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181006014017/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=448. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  33. ↑ 33,0 33,1 Tehas ja inimesed 3
  34. ↑ AutoBusinessInfo News Agency (vene). 19. juuli 2004 https://web.archive.org/web/20181011214635/http://www.abinfo.ru/articles/news.php?id=1202. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2018. {{cite web}}: puuduv või tühi pealkiri: |title= (juhend)
  35. ↑ Homola, Peter (2. märts 2006). "Renault to Produce 50,000 Cars in Russia in 2006". WardsAuto (inglise).
  36. ↑ Aug, Tuuli (18. september 2007). "Moskva tahab ZIL-i tehases Porschesid toota". Eesti Päevaleht, Delfi.
  37. ↑ "На АМО ЗИЛ отлит колокол для Троице-Сергиевой Лавры". Zavet (vene). 30. mai 2002.
  38. ↑ Reimer, Andres (10. oktoober 2007). "Moskva linnaisad ehitavad Lätti veoautotehast". Ärileht, Delfi.
  39. ↑ "Латвийская автомобильная промышленность понесла очередную потерю". BaltNews (vene). 9. juuli 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2018.
  40. ↑ Rozhkova, Maria; Ryutina, Tatyana; Volkov, Vladimir (27. mai 2003). "A Plan to Make ZiL a Business Mecca". The Moscow Times (inglise).
  41. ↑ "Business in Brief". The Moscow Times (inglise). 26. september 2006.
  42. ↑ Humphries, Conor (6. september 2006). "Car Plant Surrenders Riverfront View". The Moscow Times (inglise).
  43. ↑ "Fiat confirms plans to invest $1.1bn in Russia". BBC (inglise). 28. veebruar 2012.
  44. ↑ "UPDATE 1-Russia's ZIL plant signs deal with Fiat, Renault-source". Reuters (inglise). 8. august 2013.
  45. ↑ Kuul, Marek (6. aprill 2014). "ZIL-i autotehas läbib põhjaliku uuenduskuuri". ERR.
  46. ↑ Bonora, Pierluigi (9. august 2013). "Fiat marcia sulla Russia: accordo con Zil e Renault". Il Giornale (itaalia).
  47. ↑ Litvinova, Daria (12. november 2015). "99 Years of ZiL: From Car Plant To Potential New Heart of Moscow?". The Moscow Times (inglise).
  48. ↑ [Ajalugu 2004-2006]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20181005214203/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=444. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  49. ↑ [Ajalugu 2006-2011]. AMO ZIL (vene) https://web.archive.org/web/20180918144441/http://www.amo-zil.ru/about/history/?id=778. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. september 2018. {{cite web}}: |archive-url= nõuab pealkirja (juhend); |trans-title= nõuab parameetrit |title= või |script-title= (juhend)
  50. ↑ "Заводы России. Мануфактура ЗИЛ". Drom (vene). 28. juuli 2016.
  51. ↑ "На ЗИЛе выпустили последний грузовик". Drom (vene). 20. detsember 2016.
  52. ↑ Чернявский, Максим (21. detsember 2016). "Последний герой: ЗИЛ возрождается?". Авторевю (vene).
  53. ↑ Ващенко, Владимир (10. veebruar 2016). "В Москве кончаются заводы". Газета (vene).
  54. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 236
  55. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 237
  56. ↑ Tehas ja inimesed 1, lk 324
  57. ↑ Tehas ja inimesed 2, lk 8
  58. ↑ Tehas ja inimesed 2, lk 9
  59. ↑ Tehas ja inimesed 3, lk 510-518
  60. ↑ 60,0 60,1 Tehas ja inimesed 3, lk 518
  61. ↑ Tehas ja inimesed 2, lk 212–225

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Grigorevitš, Mazepa; Aleksandrovitš, Šelepenkov (2016). Завод и люди. 1916–2016: В 3 томах [Tehas ja inimesed. 1916-2016: 3 osas.] (vene). Moskva: Moskva Polütehnika Ülikool. ISBN 978-5-2760-2388-5.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=ZIL&oldid=6412675"