Mine sisu juurde

Provokatsioon

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 26. detsember 2022, kell 13:34 kasutajalt Pseudacorus (arutelu | kaastöö) (Proosa)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Proosa

[muuda]
  • Olime koos Barackiga elanud nüüdseks üle kuue aasta teadlikuna, et meie ise oleme provokatsioon. Kui vähemused üle riigi olid poliitikas, äris ja meelelahutuses tasapisi omandamas mõjukamaid rolle, sai meie perekonnast selle kõige silmapaistvam näide. Meie elamist Valges Majas olid tähistanud miljonid ameeriklased, kuid samas soodustas see teiste seas reaktsioonilist hirmutunnet ja rahulolematust. Vihkamine oli vana ja sügav ning sama ohtlik nagu alati.
Me kannatasime seda perekonnana, me kannatasime seda rahvana. Ja me elasime edasi nii väärikalt, kui suutsime.
  • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 406


  • Õmblusteta ühiskond on see, kus riiki suunavad inimesed üksikisiku ja kogukonna tasandi algatustega ning kus riik tuleb oma kodanikele appi, et teha asju nii nagu erinevad ühiskonnagrupid vajavad. Õmblusteta ühiskonnas otsustatakse ja tehakse asju koos, et kõigil oleks parem ning keegi ei tunneks end kõrvale- või ilmajäetuna.
Paraku näen nädalast nädalasse, et pigem on Eesti tõmblustega ühiskond, kus kangas on nii pingule venitatud, et iga nõelatorge tekitab konflikti. Ja selleks nõelatorkeks on ühiskonnas järjest sagedamini mõni provokatiivne väljaütlemine või tegu. Aga mõtleme hetkeks, miks valitakse oma sõnumi edastamiseks just provokatsioon?
  • Kui vaadata meie poliitikute ja avaliku elu tegelaste väljaütlemisi, siis viimase pooleteise aasta jooksul on pea iga nädal esile tõusnud mõni vääritu ja solvav provokatsioon. Kui meie riigi juhtidel sobib avalikkust labaselt provotseerida, siis järelikult on see lubatud ka teistele. Poliitikud ja avaliku elu tegelased on ju eeskujuks kodanikkonnale.
Isiklikult leian, et provokatsioon ei ole okei. Aga praegu näib, et sisulise arutelu algatamise püüuks pole ka muud viisi.
  • Roosa kleidi provokatsioonist vaid kaks ööpäeva hiljem kõlas Kadrioru roosiaias luuletaja ja kultuuritegelase Sveta Grigorjeva kõne. Paljud pidasid sedagi provokatsiooniks – kuidas siis nüüd üks segaperekonnast tüdruk tuleb pidupäeval rääkima probleemidest naiseks, Eesti kodanikuks ja vähemuseks olemisest?! Kommentaariumist võib lugeda: "Võiks kaaluda ühe-otsa-piletit Tallinn-Moskva rongile."
Aga vahest oligi see ainus võimalus püüda algatada arutelu nende probleemide üle?
  • Paraku lähevad Eesti väljaanded enamasti kaasa poliitiliste provokatsioonidega ning nende kõrval ei jää aega asjade sisulise analüüsi ja erinevate osapoolte arutelude jaoks. On vaid kajastused, kus "see ütles" ja "too ütles", kuid mitte seda, mis oli väljaütlemise tegelik tagapõhi.
Või kui ajakirjanduses ongi sisuline arutelu, siis ministrite, riigikogu liikmete ja ametnike jaoks pole see siduv ega kohustav.
  • Äkki mõtleksime igaüks iseendas, miks me allume provokatsioonile? Kas provokatsiooni mõte oli saada tähelepanu ning sel polnudki muud eesmärki? Või oli provokatsioon viimane võimalus saada tähelepanu tõsisele probleemile ühiskonnas?
Ja kas me üldse oskame pidada argumenteeritud ja konstruktiivset arutelu?