Colette

Colette (kodanikunimega Sidonie-Gabrielle Colette, 28. jaanuar 1873, Saint-Sauveur-en-Puisaye, Yonne, Prantsusmaa – 3. august 1954, Pariis) oli prantsuse kirjanik, ettevõtja, miim, näitleja ja ajakirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema raamatud "Vagabund" ("La Vagabonde", ilmus 1910, eesti keeles 2010, tõlkija Helva Payet) ja "Kallim" ("Cheri", ilmus 1920, eesti keeles 1933, tõlkija Marta Sillaots).

"Vagabund"

Tsitaadid väljaandest: Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010.

Minu sünnipaigas polnud ei raudteed ega elektrit, läheduses ei põhikooli ega suuremat linna. Peres polnud raha, küll aga raamatuid. Polnud kingitusi, see-eest aga oli hoolivust, polnud mugavusi, küll aga kuldset vabadust. (lk 8)
Ema oli hirmul, et kas ma äkki ei kasva "haiglaselt kahvatuks". Ükshaaval kaevas ta keldrist kuiva liiva alt välja pudeleid vananema pandud Château-Laroze'i, Château-Laffite'i, Chambertini ja Cortini veinidega. Tasapisi, peeker peekri järel, tegin ma isa veinikeldri peenematest markidest tühjaks. Ema muudkui aga avas saja-aastaseid pudeleid, takseerides hoolega "prantsuse parimate aastakäikude" mõju minu põskede jumele. (lk 8)
- Tsiteeritud autori tutvustuses "Sidonie Gabrielle Colette"

Pool üksteist... Juba jälle olen valmis liiga vara. Semu Brague, kes mulle miimikarjääri algusaegadel toeks on olnud, heidab mulle seda alalõpmata ette talle omases mahlakas keeles:

"Va tantsijahakatis sihuke! Sul oleks nagu tuli sealsamuses kohas. Kui sind kuulata, peaksime end grimmiga möslama juba pool kaheksa, õhtuoodet mugides..."

Kolm aastat teatris ja kabarees pole mind selle koha pealt kriipsugi muutnud, olen ikka valmis liiga vara. (lk 19, romaani algus)

Jajah, see on kirgas ja ootusärev hetk... Kes tuleb koputama mu garderoobi uksele, kelle nägu seab end mind teispoolt peeglit piidleva mingitud targutaja ja minu vahele?... Ehk Juhus, mu sõber ja isand, suvatseb ka seekord saata mu juurde oma virvarri kuningriigi suurvaimud. Ega mul muud usku enam polegi kui temasse - ja iseendasse. Eeskätt temasse, kes alatihti, kui olen põhja vajumas, kui päästekoer minust kinni haarab ning nagu takukoonalt raputades ja iga kord kihvaga kriimustades välja õngitseb... Usun temasse sedapalju, et kui meeleheide peale tuleb, ei oota ma teps mitte lõppu, vaid hoopiski seiklust, tillukest argist imet kui sädelevat lüli päevade katkematus kees.

Küllap see ongi usk, jah, kahtlemata, koos talle iseloomuliku pimeda sõgeduse, jesuiitliku ennastsalgavuse ja visa lootusega, mis tärkab just hetkel, kui tahaks karjatada: ״Olen hüljatud kõigist ja kõigest!..." Tõepoolest, päeval, mil isand Juhus minu südames usu nime kandma hakkab, saab minust veel eeskujulik katoliiklane... (lk 20)

Mina... Mõeldes sellele sõnale, vaatan jälle tahtmatult peeglisse, jah, see olen tõepoolest mina, nägu lillakas-punaseks maalitud, silmade ümber rasvane sinine ring, mis kisub sulama... Kas ootan ära, kuni kogu nägu voolama hakkab? Kuni minu peegelpildist ei jää järele muud kui üks värviline plärakas, peegli pinnale kleepunud jäme mudane pisar?... (lk 20-21)

Kohal on laupäevane, kodukvartali kohvik-teatrist lugupidav sümpaatne publik. Saal on pimedavõitu - prožektoreid pole küllalt, et seda valgustada - ja ka saja penni eest ei leiaks sealt ühtki valgekraed parteri kümnendast reast kuni teise rõduni välja! Lae all hõljub punakas suitsuvine, ninna lööb vänge põlenud tubaka ja viimseni kistud kahekrossise sigari hais... Seevastu esimesed read dekolteeritud, litritest säravates kleitides ja sulgedega kübarais naistega on otsekui neli lillepeenart... Igati kena laupäev! Kuigi, nagu ütleb tabavalt pisike Jadin:

"Mis mul sellest, piletimüügist ei kuku mulle niikuinii pennigi!" (lk 21)

Niipea kui kõlavad meie etteaste esimesed taktid, tunnen kergendust, haaratuna muusika võimusesse, muutun õhuliseks ja ülemeelikuks. [---] Mind kannab pimestav valgus, muusika juhib liikumist, müstiline distsipliin allutab ja kaitseb... Kõik on hästi. (lk 21-22)

Sel kellaajal, roheka gaasitule valguses, meenutab mu tänav suhkruga pruunistatud kreemja mandli, tumepruuni mokakohvi ja kollase karamelli segu - paarutatud pudedat magustoitu, mille pinnal hulbib kivine nugaat. (lk 22)

Ja lõpuks - esimesel korrusel - elan mina, kes ei lärma, kes ei mängi klaverit, kelle juures mehed ei käi, ammugi naised... Neljanda korruse väike libu käratseb üleliia, mina jälle ülepea mitte; kojanaine ei jõua ära imestada:

"Naljakas, kunagi ei või teada, kas proua kodus on, teda ei kuule üldse. Ei usukski, et näitlejanna!" (lk 24)

Oh! Võin ju otsida, kust tahes - nurkadest, voodi alt -, pole siin kedagi, mitte ühtki hingelist - ainult mina ise. Ka kohvik-teatri boheemlane ei passi enam magamistoa kõrgest peeglist, ikka ja aina üksnes mina ise.

Vaat nii ma olengi, nagu olen! Täna õhtul pole pääsu ei mind täies pikkuses mahutavast peeglist ega kõnelemisest üksi iseendaga, tegevusest, millest olen sadu kordi kõrvale põigelnud, vahel soostunud, põgenenud, taas alustanud, jälle katki jätnud... (lk 24)

Alles ma astusin üle kolmekümnenda eluaasta lävepaku ning ega see mind ei heidutanud, sest tegelikult see nägu siin, minu oma, muutub vaatamisväärseks alles siis, kui seda elustab ilme, silmade sära, umbusklikult värelev naeratus - nagu tavatseb öelda Marietta: sa mu gaiezza volpina!... Lihtsameelne rebane jah, keda iga kana võib ninapidi vedada! Rebane ilma igasuguse himuta, kel mõlguvad meeles vaid lõks ja puur... Rebane, kes näeb küll lõbus välja, aga ainult sellepärast, et ta suu- ja silmanurgad on lihtsalt niiviisi joonistunud - tahtmatusse naeratusse... Rebane, kes on väsinud tantsimast muusikahelide saatel kui lind puuris...

Jumala eest, ma sarnanen rebasega! Aga ega üks ilus kaval rebane pole ju inetu?... (lk 24-25)

Üksi! Paistab, nagu ma kurdaks selle üle, kas tõesti?

"Kui sa kord juba elad üksi," märkis Brague, "tähendab, et see sulle mingil määral meeldib, kas pole nii?"

Kindlasti, "mingil määral" meeldib küll, isegi võiks öelda lühemalt, et meeldib küll. Ainult et... on päevi, kus üksindus minuvanuse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab. (lk 25)

Kirjutada! Olla võimeline kirjutama! Unelda puhta paberilehe ees, alateadlikult kritseldada, mängida sulega, sodida laiali tindiplekid, kriipsutada läbi uisa-päisa lennult haaratud ebatäiuslikku sõna, seda nooltega turritada, ehtida tundlate ja käppadega, kuni ta loetava kuju kaotab, eripäraseks putukaks moondub, liblikhaldjana lendu tõuseb...

Kirjutada... Mis tähendab hõbedasele tindipotile ja sellel peegelduvale aknale haakunud hüpnotiseeritud pilku, põskede ja laubani kerkivat jumalikku palangut, taevalikku õndsust, käe seiskumist paberil. Mis tähendab ajataju kadumist, olesklemist diivani rüpes, siivutuid väljamõeldisi, kangestuvaid ihuliikmeid, põgusat juhmistumist, et siis korraga, peasahver aaretest pungil, asuda kandma neid aeglaste suletõmmetega, tillukesest lambist heidetud valgusesõõris neitsilikult puhtale paberile...

Kirjutada! Raevukalt kallata endast välja siivutule paberilehele kogu tõde, kibekiiresti, nii kiiresti, kuni käsi, läbematust Jumalast juhitud, rühkimast väsib, tõrkuma hakkab..., et siis järgmisel päeval leida tol imelisel tunnil õitsele puhkenud kuldse palmioksa asemel eest kuivanud jändriku nuripidine õis...

Kirjutada! Päevavaraste rõõm ja valu! Kirjutada!... Tunnen endiselt, ehkki küll üha harvemini, vajadust, teravat nagu suviselt kõrvetav janu, talletada kirjasõnas, maalida... Ikka veel haaran sule, et alustada seda hukutavat mängu, haarata kinni erutavast, hetkega haihtuvast omadussõnast, kammitseda see sule konksus harude vahele... Paraku vaibub mu ind sama kergesti kui armistuva haava sügelus.

Või see tohutu aeg, mida kirjutamine nõuab! Pole ma ju Balzac... Kusjuures vaevu kokku seatud habras lugu puruneb kildudeks niipea, kui ukse taga kolistab kaupmees või tuleb kingsepp arvet esitama, helistab kohtuteener või advokaat või kutsub teatriagent kontorisse, et pakkuda "tööotsa küll igatpidi lugupeetud inimeste juures, aga kel pole tavaks täishinda maksta"... (lk 26-27)

Jadin on nooruke laulja, sedavõrd algaja laval, et tal pole olnud isegi mahti blondeerida oma kastanikarva juuksepuhmakat; ühe hüppega agulibulvarilt kabareelavale maandunud, jääb tal ootamatust võimalusest teenida laulmisega kakssada kümme franki kuus hing kinni. Alles kaheksateistaastane. Õnn (?) on talle halastamatult sülle kukkunud ja alateadlikult kaitseb ta ennast riukaliku saatuse eest nii küünarnukkide kui põikpäiselt tõrjuva olekuga.

Sestap laulab ta edasi nagu tänavalaulja, andmata endale aru, et laulda võib ka teisiti. Rõhub lihtsameelselt oma käredale, kuid sellegipoolest vapustavale kontraaldile, mis muide klapib hästi tema lapselikult mossis ja rõõsa röövlitüdruku näolapikesega. Ent just sellist, nagu ta parajasti on - jumal teab kust soetatud talle liiga pikk kleit seljas, lainesse sättimata kastanikarva salkudega, üks õlg justkui pesukorvi raskuse all madalamal kui teine, karvaude huule kohal jämedast puudrist valge -, publik jumaldabki. (lk 28-29)

Käsi valgega võides teen ukse lahti, et küsida:

"Ega ta teile, Bounty, oma lahkumise kohta midagi öelnud?"

Valgeks ringistatud silmadega punane gorilla pöördub minu poole ja kehitab õlgu:

"Võimalik, et ütles. Aga ega ma ta ema ole..."

Mispeale rüüpab klaasist väikeste sõõmudega piima, sinakat nagu tärklise lahus.

Vaene Bountykene, kes kannab endaga igal pool kaasas oma kroonilist soolepõletikku ja vältimatut piimapudelit. Kui temalt see tulipunasevalgekirju mask maha pesta, jääb järele leebelt arukas nägu peremeheta koera hellade silmadega, ja süda, mis on valmis armastama keda tahes, kes vaid ta enda tiiva alla võtab. Kurnatud rängast tööst ja haigusest, toitub ta üksnes piimast ja keedetud makaronidest, ent leiab seejuures jõudu laulda ja tantsida neegritantse kakskümmend minutit järjest. Lavalt tulles kukub küll kui niidetult sinnasamasse kulisside taha maha, jaksamata minna garderoobinigi... Pahatihti lebab see õbluke keha nagu surnu tee peal ees ja ma pean lämmatama endas haletsuse, et mitte kummarduda, ta üles korjata, abi kutsuda. Ametivennad ja vana lavameister piirduvad elutarga noogutusega:

"Bounty on näitleja, kes annab ennast jäägitult." (lk 30)

Tema kohta

Colette, meie kassikirjanik par excellence, kelle sulg on pühendanud sellele väärikale, viisakale olevusele mitusada lehekülge, ütles kunagi, et Pariis on kasside kontsentratsioonilaager. Ta ise tegi nii palju kui jõudis, et nende viletsust leevendada. Korteriaken Palais Royal’i aeda oli sageli lahti, et mõni kodutu võiks tulla paariks tunniks sooja ahju juurde magama. Kass ei küsi midagi, ta kannatab vaikselt, ja ta oskab "surra delikaatselt, kui see, mis ta on endale valinud, jääb kättesaamatuks".
- Fanny de Sivers, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020, lk 525

Välislingid