J. V. Mederi Matteuse Passioon. Teater. Muusika. Kino 12/1990

TOOMAS SIITAN JOHANN VALENTIN MEDER. MATTEUSE PASSIOON XVII sajandi protestantlikus kirikumuusikas on kaks selgelt eristunud arengusuunda. Itaalias tekkinud kontserdistiil oli sajandi algul ka Saksamaal kiiresti kodunenud, ent laostav Kolmekümneaastane sõda pani sellele virtuoose ja suuri kapelle nõudvale muusikale piiri. Kiriklik tarbemuusika jäi konservatiivseks ja seda hoiakut toetas ka valitsev ortodoksne teoloogia. Jumalateenistuste muusikas oli peamine lihtne koguduselaul (Kantionallied) ja askeetlikus polüfooniatehnikas piiblitekstide aineline motett (Spruchmotette). Teine suund sai alguse 1580—1620 Lasso koolkonnas ja Itaalias õppinud meistritest. Ooperi- ja kontserdistiili mõjudega kunstmuusika arenes peamiselt rikkamate õukondade kapellides ja linnakodanike kodudes. Kokkupuuteala nende kahe suuna vahel oli võrdlemisi kitsas. Uus liikumine algas Põhja-(Kirde-)Saksamaa linnades XVII sajandi II poolel. Siin ei püütud ühendada mitte ainult kaht muusikalist stiili, vaid ka erinevaid religioonikontseptsioone. Luterlik kirik muutus pärast sõda ikka enam riigikirikuks ja kõiki inimesi ühendava koguduse idee jäi tagaplaanile. Ühelt poolt ortodoksse dogmaatika ja teiselt poolt luterliku müstika, nn unio mystica õpetuse alusel kujunes uus müstitsistlik suund, Einwohnungslehre. See seadis kõige olulisemaks Mina ja Jumala uue suhte, isikliku religioosse elamuse. Ortodoksse luterluse vaim avaldus kõige enam jutlustajate lihvitud kõnekunstis, luterlik müstitsism väljendus aga selgei- 63 m a l t vaimulikus lüürikas, mille k õ r g a e g oli X V I I sajand. Need kaks v a s t a n d l i k k u vaimu otsisid ü h t s u s t saksa hilisbaroki kirikumuusikas, X V I I sajandi lõpul kujunenud uutes žanrites — k i r i k u k a n t a a d i s ja oratoorses passioonis. Varem sisu keskpunktis seisnud piiblitekstile on siin liidetud subjektiivsed k o m m e n t a a r i d ja muusika taotluseks pole enam piibliteksti kujutamine, vaid tõlgendamine. See on eksegeetiline muusika, oma sihilt v ä g a lähedane jutlusele. Kõige selgemalt näeme neid m u u t u s i saksa passioonis. Kui veel Heinrich Schützi loodud kolm passiooni (1665/66) esindavad nn responsoorset passioonitüüpi, kus evangeeliumi lugu esitatakse niisama h ä s t i kui t ä i e n d u s t e t a (v. a ava- ja lõpukoor), peamiselt solistidega, pillisaateta n i n g k u s koor loo sees esitab vaid r a h v a h u l g a repliike, siis sajandi keskel selle k õ r v a l t e k k i n u d oratoorne passioon täiendab evangeeliumi teksti juba rohkete lüüriliste mõtisklustega, mille tekstid pärinevad peamiselt Kannatusaja lauludest. Vahemikust 1640—1700 on v ä h e m a l t tiitlite põhjal t e a d a ligi 20 sellist teost. Esimeseks peetakse Thomas Selle 1643. a a s t a l H a m b u r g i s loodud J o h a n n e s e passiooni. Edaspidi on k u n i sajandi lõpuni enamik oratoorsetest passioonidest loodud Matteuse j ä r g i . T ä h t s a m a d neist on loonud: 1663 — J o h a n n Sebastiani (Königsberg); 1664 — Thomas S t r u t i u s (Danzig); 1667 — Christian Flor (Lüneburg); 1673 — J o h a n n Theile (Lübeck); 1683 — Friedrich Funcke (Lüneburg); 1693 — Christian Cajus (Halberstadt); 1697 — J . С Rothe (Sondershausen); 1700 — J o h a n n Valentin Meder (Riia). H u v i t a v on jägida selle žanri g e o g r a a f i a t : praktiliselt kõik teosed on p ä r i t v a n a d e s t kaubalinnadest (endistest hansalinnadest). Loetletud linnadest ei k u u l u n u d Hansa Liitu ainult Sondershausen, ent ometi on see vürstiresidents v a n a t u r u l i n n ja asub kahe hansalinna, Nordhauseni ja Mühlhauseni vahelisel teel. Kaubalinnade s u u r e m a d rahalised võimalused, veel enam a ga traditsiooniline a v a t u s maailmale tegid võimalikuks moodsa kontsertliku k i r i k u m u u s i k a . Seda ei võetud s u g u g i kõikjal meelsasti v a s t u . Pikka aega salliti oratoorseid passioone vaid kõrvalkirikutes, peakirikutesse l u b a t i neid visalt. Kaubalinnade avatusele v a s t a n d u b sageli ülikoolilinnade konservatiivsus. Ka oma teemast leiame sellele illustreeriva fakti — vaid üks meile t u n t u d oratoorsetest passioonidest, Königsbergis 1663. a a s t a l loodud J o h a n n Sebastiani Matteuse passioon, on p ä r i t ülikoolilinnast. Königsberg oli m u i d u g i ü h t a e g u ka t ä h t i s hansasadam. J o h a n n Valentin Meder (1649—1719) sündis W a s u n g e n i s T ü ü r i n g i m a a l k a n t o r i pojana n i n g on nooruses õppinud ja lauljana t e g u t s e n u d Leipzigis, J e n a s , Eisenachis ja Gothas. Võime öelda, et m u u s i k u n a on ta p ä r i t kesksaksa kantoraaditraditsioonist. 1674. a a s t a l näeme teda a g a Lübeckis, kus t a on seotud Buxtehudega. Siitpeale töötas ta a i n u l t Läänemereä ä r s e t e s s u u r t e s kaubalinnades, mis on kultuuriliselt lähedased. Ta on olnud Lübeckis, Tallinnas, Danzigis, Riias ja l ü h e m a t aega Königsbergis n i n g t e g u t s e n u d k i r i k u m u u s i k u n a ja ooperiheliloojana. Ühena esimestest on t a saksa muusikas s u u t n u d need kaks valdkonda loovalt ühendada ja nii v a l m i s t a b ta ette saksa hilisbarokki. Mederi Matteuse passioon (1700 või 1701, Riia) seisab poolel teel esimeste oraatoorsete passioonide ja saksa hilisbaro'ki suurteoste vahel. Ta sisaldab kommenteerivaid aariaid, n a g u kõik seda t ü ü p i teosed, need k a u n i s t a m a t a või lihtsalt parafraseeritud koraalimeloodiatega vahepalad ei sisalda a g a midagi oluliselt u u t . Kõige h u v i t a v a m on Mederi passioonis liikuv, nõtke ja piltlikult väljenduslik evangeeliumi-retsitatiiv, mis on kaugel v a r a s e m a s t pseudoliturgilisest melodeklamatsioonist. J u s t siin ü h e n d a b Meder passiooniloo didaktilise ja lüürilise aspekti. 64 Oma ajastus on ebatavaline retsitatiivi tonaalne vaheldusrikkus ja s a m u t i liigendatus instrumentaalsete passažidega. Siin on selgelt aluseks ooperikogemus. Ooperist on pärit ka kohati väga ekspressiivne ja piltlik kujutusviis, nagu näiteks Jeesuse surmale järgnevas stseenis, kus meloodiakujundid maalivad templivaheriide rebenemist, maavärinat ja kaljude lõhenemist. Nagu hiljem Bachi Matteuse passioonis on ka Mederil Jeesuse repliigid keelpillisaatega eriliselt esile tõstetud. Üleminek recitative secco'lt acompagnato'le on iseloomulik ka ooperis ja itaalia kammerkantaadis sisuliselt kesksetes lõikudes. Keelpillisaade ei anna siin mitte ainult harmooniat, vaid ka efekti. Eriliselt afekteeritud kõlakujundina kirjutab Meder mõnede Jeesuse ütluste juures ette keelpillides tremolo. See väljendab kurbust lausetes «Meine Seele ist betrübet bis an den Tod...» (Mt 26, 38) või «Mein Vater, ist's möglich, so gehe dieser Kelch von mir. . .» (26, 39), pettumust lauses «Ach! wollt ihr nur schlafen und ruhen?» (26, 45) ja lõpuks surmaahastust viimases hüüdes «Eli, Eli, lama asabthani» (27, 46). Mederi passioon on kirjutatud lihtsas ja piltlikus stiilis, mida saksakeelses kirjanduses on nimetatud Popularbarock. Ta püüab erineda varasemate saksa passioonide impersonaalsest väljenduslaadist ja ühendada intellektuaalset, õpetuslikku elementi otsese mõjuga inimesele emotsioonide kaudu. Selleks kasutab Meder rohkesti oma aja muusikalisi tüüpväljendeid, mis pidid kuulajale vahendama teatud kindlaid tundeseisundeid. Seoses Bachiga on palju kirjutatud ristifiguurist. See on hästi tuntud läbi terve barokiajastu ning seostub eriti Kannatusaja muusikaga. Passiooniloos võiks ristimotiivil olla puhtillustratiivne tähendus. Praktikas on figuuride taotluseks aga enamasti kommentaar, mõiste tähenduse laiendamine. Nii näeme juba Schützi passioonidest alates ristilöömisekujundi juures muusikas sageli hoopis ülenduse figuuri: tõusvat täistoonilist tetrahordi. Nii on see päris Matteuse passiooni algul: tekstis «Ihr wisset, dafi nach zwei Tagen Ostern wird und des Menschen Sohn wird über antwortet werden, das er gekreuzigt werde» (26, 2) saadab Schützil sõna «gekreuzigt» kaunistusfiguur f-g-a-b. Samas kohas on Mederil see figuur generaalbassis: g-a-h-c. Schütz er gekreu - •" ziget werde. Meder .daper g e k r e u - m J J ziget wer i J- ьЛ m 7 b - de. i j Geniaalselt lahendab selle kujundi aga Bach. Temal kõlab selle sõna juures generaalbassis kromaatiliselt tõusev figuur: see on ümberpööratud kannatuse ja pisarate kujund. Bach See kannatuse ja ülenduse seos on sõnades kaunilt väljendatud Bachi kantaadi «Weinen, Klagen, Sorgen, Zagen» (BWV 12) aldiaarias: «Kreuz und Krone sind verbunden». Ülendusfiguuri kuuleme Mederil ka koorides tekstil «Lafi ihn kreuzigen! » ja mitmes retsitatiivis, näiteks sõnade juures «Da sie ihn aber gekreuziget hatten» (27, 35). Ülendusfiguuri vastand on laskuv tetrahord, mis vastab «alandusele», passiooniloos aga ennekõike «reetmisele». Puhtal kujul väljendub see vastandus Schützi Matteuse passioonis sõnade juures «doch wehe dem Menschen, durch welchen des Menschen Sohn verraten wird» (26, 24): 65 . . . durch welchen des Menschen Sohn ver-ra-ten wird Koos meloodiakujundiga saab Mederil sellest figuurist lausa Juuda juhtmotiiv. Evang Tudas 8 Da graghinderZwbl-Jen einer,mitKair/enJudas I s c a - r i - o t h Was woUtihrmirgeben? Ich wtnihneuoh v e r r a ten Kui nüüd Meder kasutab seda figuuri sõnadel «.. .durch welchen des Menschen Sohn verraten wird», siis ei tähenda see enam mitte lihtsalt «reetmist», vaid märgistab ka reeturi. Bach arendas ka seda figuuri edasi: Matteuse passioonis, kui Juudas on ülempreestrite ees, kõlab sõnadel «Was wollt ihr mir geben? Ich wiil ihn euch verraten» (26, 15) generaalbassis figuur d-c-h-eis; algkuju d-c-b-a on lõpetatud laskuva tritoonihüppega, pattulangemise figuuriga. Mederi passioon on hea näide saksa passioonitraditsiooni ühtsusest. Kõige enam varieerub oratoorsetes passioonides evangeeliumiretsitatiivi stiil, seevastu koorid näivad olevat võrdlemisi tüpiseeritud — Sehützist Bachini kohtame samadel tekstidel tihti sama muusikalisi väljendust. Juba kirjeldatud ühendusfiguur ehk Gloria-topos esineb tihti ka koorides. Kooris «Wahrlich, dieser ist Gottes Sohn gewesen» (27, 54) on ta sõnadel «Gottes Sohn» nii Schützil, Mederil kui Bachil. Meder Schii Bach Wahrlich dfeserist Gottes Sohn g e - we - sen. S a m u t i j ä r g m i s e s k o o r i s , « H e r r , w i r h a b e n g e d a c h t » (27, 63) s õ n a d e l «Ich wiil n a c h dreien T a g e n wieder a u f e r s t e h e n » , k u s t a s e o s t u b k a r u u m i lise k u j u n d i g a «ülestõusmine». Sehütyjfbrb >--• • • ' J | ,}, Ich wiil MederjjES ""°* f | Ich' ff J | J -1 nach d r e i - e n P Га \ '1 '*'""' •- gen ff ff * ^ f ' H 1 1?" D Г* ^ .*.»—eh dreien Ta - gen auf e r - s t e - h e n . Bach seob selle veel ka arvuga kolm: Bach 66 : Ich wüLnach dreim Tagen wieder auf erste hen. Mitmel puhul pole sarnasus seotud ühegi tüüpfiguuriga, see lähtub pigem teksti prosoodiast. Näiteks koorides «Herr, bin ich's» (26, 22), «Was gehet uns das an?» (27, 4) ja «Gegrüfiet seist du» (27, 29) on Schützil, Mederil ja Bachil aluseks väga sarnased põhimotiivid: Johann Valentin Mederit pole tavaliselt arvatud saksa barokkmuusika esimese suurusjärgu tähtede hulka. Peale mõnede varem tundmata teoste, eriti ooperi «Die beständige Argenia» 1 («Südi Argenia») avastamist hinnatakse aga tema tähtsust nüüd palju kõrgemalt. Meder on ühe esimesena suutnud ühendada saksa kirikumuusika ja itaalia ooperi mõneti vastandlikud traditsioonid, ent mitte nii nagu tehti väga itaaliameelses Hamburgis, vaid toetudes tugevasti saksa kantoraatide tavadele. Eriti oluline isik on ta aga Läänemeremaade kultuuriajaloos. Tema kunst on hea näide suurte Läänemere sadamate kultuurilisest lähedusest ja samuti selgelt esileküündivast asendist enne Põhjasõda. Loodud aastal 1680 ilmselt Tallinnas. 67