Vikipeedia

Bertrand Russell

Bertrand Arthur William Russell [r'assel], kolmas krahv Russell (18. mai 1872 Trelleck, Monmouthshire, Wales – 2. veebruar 1970 Penrhyndeudraeth, Merionethshire, Wales) oli inglise matemaatik, filosoof ja loogik, poliitiline liberaal ja aktivist ning filosoofia tutvustaja.

Bertrand Russell
Bertrand Russell (1957)
Sünninimi Bertrand Arthur William Russell
Sündinud 18. mai 1872
Surnud 2. veebruar 1970 (97-aastaselt)
Rahvus inglane
Alma mater Trinity kolledž, Cambridge'i Ülikool (1893)
Abikaasa(d)
Tunnustus
Piirkond Lääne filosoofia
Ajastu 20. sajandi filosoofia
Koolkond analüütiline filosoofia
logitsism
Valdkonnad
Tähelepanuväärsed ideed
Mõjutajad
Eukleides · John Stuart Mill · Giuseppe Peano · George Boole[1] · Augustus De Morgan[2] · Gottlob Frege · Georg Cantor · George Santayana · Alexius Meinong · Baruch Spinoza · Ernst Mach[3] · David Hume[4] · Gottfried Wilhelm Leibniz · Ludwig Wittgenstein · Alfred North Whitehead · G. E. Moore · George Stout · Percy Bysshe Shelley
Tema mõjutas
Ludwig Wittgenstein · A. J. Ayer · Rudolf Carnap[5] · John von Neumann[6] · Kurt Gödel[7] · Karl Popper[8] · W. V. Quine[9] · Noam Chomsky[10] · Hilary Putnam[11] · Saul Kripke[12] · Moritz Schlick[13] · Viini ring[14] · J. L. Austin · G. H. Hardy[15] · Alfred Tarski[16] · Norbert Wiener[17] · Robert Oppenheimer[18] · Leon Chwistek[19] · Alan Turing[20] · Jacob Bronowski[21] · Frank P. Ramsey[22] · Jawaharlal Nehru[23] · Tariq Ali[24] · Michael Albert[25] · Che Guevara[26] · Bernard Williams · Donald Davidson[27] · Thomas Kuhn[28] · Nathan Salmon[29] · Christopher Hitchens[30] · Richard Dawkins[31] · Carl Sagan[32] · Isaiah Berlin[33] · Albert Ellis[34] · Martin Gardner[35] · Daniel Dennett[36] · Buckminster Fuller[37] · Pervez Hoodbhoy[38] · John Maynard Keynes[39] · Isaac Asimov[40] · Paul Kurtz[41] · Aleksandr Solženitsõn · James Joyce[42] · Kurt Vonnegut[43] · Ray Kurzweil[44] · Marvin Minsky[45] · Herbert A. Simon[46] · B. F. Skinner[47] · John Searle[48] · Andrei Sahharov[49] · Stephen Hawking[50] · Joseph Rotblat[51]  · Edward Said[52] · Sidney Hook · Frank Wilczek[53] · A. C. Grayling · Colin McGinn · Txillardegi[54]
Autogramm

Tema tööd matemaatilise loogika alal olid väga mõjukad. 1950. aastal sai Russell Nobeli kirjandusauhinna "tunnustuseks oma mitmekesiste ja tähenduslike kirjutiste eest, milles ta kaitseb inimesesõbralikke ideaale ja mõttevabadust". Ta pälvis tähelepanu ka tuumarelvade ja Vietnami sõja kriitikuna.

Elulugu

muuda

Bertrand Russell pärines aristokraatlikust Russellite suguvõsast. Tema isapoolne vanaisa lord John Russell oli 1840. aastatel kolmel korral Suurbritannia peaminister ning ka tolle isa John Russell, kuues Bedfordi hertsog, oli viigide hulka kuuluv poliitik.

Bertrandi ema vikontess Katherine Amberley (kes suri, kui Bertrand oli kaheaastane) oli samuti pärit aristokraatlikust suguvõsast. Ta oli Edward John Stanley, teise parun Stanley of Alderley tütar ja Rosalindi, Carlisle'i krahvinna õde.

Bertrandi vanemad olid oma aja kohta väga radikaalsete vaadetega. Tema isa vikont Amberley (kes suri, kui Bertrand oli nelja-aastane) oli ateist, kes andis nõusoleku oma abikaasa afäärile nende laste koduõpetajaga. Bertrandi ilmalik ristiisa oli utilitaristlik filosoof John Stuart Mill. Lapsepõlve veetis Bertrand Richmond Parkis Pembroke Lodge'is.

Hoolimata sellisest ekstsentrilisest taustast oli Russelli lapsepõlv suhteliselt tavapärane. Isa oli tahtnud kasvatada teda agnostikuna ning selle vältimiseks tehti temast pärast vanemate surma õukonna hoolealune. Bertrandit ja tema vanemat venda Franki, kellest hiljem sai teine krahv Russell, kasvatasid viktoriaanlikud vanavanemad krahv ja krahvinna Russell (lord John Russell ja tema teine abikaasa leedi Frances Elliot). Kooli neid ei saadetud, vaid neid õpetasid guvernandid ja koduõpetajad. Nõnda õppis Bertrand perfektselt ära saksa ja prantsuse keele.

Russell õppis alates 1890. aastast Cambridge'i Ülikoolis Trinity College'is algul matemaatikat ja seejärel filosoofiat. 1895 valiti ta oma kolledži kolleegiumi liikmeks (fellow). Ent ta oli suvel 1895 juba Cambridge'ist lahkunud ning oli mõne kuu Pariisis Briti saatkonna atašee. Ta jäi kolleegiumi liikmeks 1901. aastani.

Abieluga valmistas Russell vanavanematele pettumuse. 17-aastaselt tutvus ta ameerika kveekeri Alys Pearsall Smithiga. Ta armus puritaanlikku, üllameelsesse Alysesse, kes oli seotud mitme haridus- ja usutegelasega, ning detsembris 1894 nad abiellusid. Mõne kuu Berliinis sotsiaaldemokraatiat uurinud, asus Russell koos abikaasaga elama Haslemere'i lähedale. Abielu lõppes 1911 faktilise lahkuminekuga. Russell ei olnud truu: tal olid kirglikud afäärid teiste seas leedi Ottoline Morrelliga (kuuenda Portlandi hertsogi poolõega) ja näitlejast leedi Constance Mallesoniga.

 
Bertrand Russell 1907. aastal

Pärast abiellumist ja Berliinist naasmist pühendus Russell filosoofiale. 1900 käis ta Pariisis matemaatikakongressil. Talle avaldasid muljet võimekas itaalia matemaatik Giuseppe Peano ja tema õpilased ning ta asus kohe uurima Peano töid. 1903 kirjutas ta oma esimese olulise raamatu "The Principles of Mathematics" ("Matemaatika printsiibid") ning asus koos oma sõbra Alfred North Whiteheadiga Peano ja Gottlob Frege matemaatilist loogikat arendama ja laiendama. 1908 valiti ta Kuningliku Seltsi liikmeks.

1910 nimetati ta Trinity College'i filosoofialektoriks. Kui puhkes Esimene maailmasõda, osales ta sõjaväeteenistusest keeldujate liikumises ning teda trahviti 100 naelsterlingiga selle eest, et ta kirjutas lendlehe, milles kritiseeriti ühe sõjaväeteenistusest keelduja kaheks aastaks vangimõistmist. Kolledž jättis ta 1916 lektorikohast ilma. Talle pakuti kohta Harvardi ülikoolis, kuid talle ei antud passi. Ta tahtis pidada loengukursuse (mis 1918 avaldati USA-s raamatuna "Political Ideals" ("Poliitilised ideaalid")), kuid sõjaväevõimud ei lubanud seda. 1918 mõisteti ta kuueks kuuks vangi patsifistliku artikli eest. Vanglas kirjutas ta raamatu "Introduction to Mathematical Philosophy" ("Sissejuhatus matemaatilisse filosoofiasse"; 1919). Sõprade toetusel pidas Russell Londonis loengud, mille põhjal valmis raamat "Analysis of Mind" ("Vaimu analüüs"; 1921).

1920 sõitis Russell lühikeseks ajaks Venemaale, et bolševismi kohapeal uurida. Sama aasta sügisest elas ta aasta Pekingis, kus ta pidas ülikoolis filosoofialoenguid.

1921. aastal, kui Russell oli naasnud Pekingist, lahutas ta Alysest ning abiellus Dora Russelliga (sündinud Dora Black). Nad elasid kuuel talvekuul Chelseas ning veetsid suved Land's Endi lähedal. Nende lapsed olid John Conrad Russell, kes pärast isa surma oli lühikest aega neljas krahv Russell, ja leedi Katharine Russell (hilisem leedi Katharine Tait). Russell elatas end sel ajal populaarteaduslike raamatute kirjutamisega füüsikast, eetikast ja pedagoogikast. Koos Doraga rajasid nad 1927 eksperimentaalse Beacon Hilli kooli, mida nad pidasid 1932. aastani.

 
Bertrand Russell 1954. aastal

Kui Russelli vanem vend 1931 suri, sai temast kolmas krahv Russell, kuid seda tiitlit kasutas ta üsna harva.

Kui Russelli ja Dora abielu sai 1935. aastal lahutatud, abiellus Russell 1936. aastal Oxfordi üliõpilase Patricia Helen Spence'iga, keda hüüti Peteriks. Neiu oli 1930. aastast olnud tema laste guvernant. Russellil ja Peteril sündis poeg Conrad.

Kevadel 1939 (või 1938) asus Russell elama Ameerika Ühendriikidesse California osariiki Santa Barbarasse ja California Ülikoolis Los Angeleses loenguid pidama. Varsti pärast seda nimetati ta õppeasutuse City College of New York professoriks, kuid pärast avalikkuse nördimusavaldusi tühistas kohus 1940 selle määramise, sest Russelli radikaalsed vaated leiti olevat kolledži õppejõule ebasobivad. Pärast seda sõlmis ta viieaastase lektorilepingu Barnesi fondiga Merionis Pennsylvania osariigis, kuid jaanuaris 1943 tühistas fondi direktor Albert Coombs Barnes selle lepingu. 1944 valiti Russell taas Trinity College'i kolleegiumi liikmeks.

1952 lahutas Russell Peterist ning abiellus Edith Finchiga. Nad olid tuttavad alates 1925. aastast. Edith oli olnud inglise keele õppejõud Philadelphia lähedal Bryn Mawr College'is.

1960. aastate lõpus kirjutas Bertrand Russell oma kolmeköitelise autobiograafia.

1970. aastal suri ta Walesis grippi. Tema tuhk puistati laiali Walesi mägedesse.

Tema krahvitiitli päris poeg abielust Dora Russell Blackiga ning seejärel tema noorem poeg tema kolmandast abielust. Tema noorim poeg Conrad, viies krahv Russell, kes suri 2004, oli Suurbritannia lordide koja valitud pärilik peer ja tunnustatud õpetlane.

Varajane looming

muuda
 
Bertrand Russell 1893. aastal

Russell oli nooruses kantiaan. Tema esimene raamat "An Essay on the Foundations of Geometry" (Essee geomeetria alustest) katsus seletada mitteeukleidilist geomeetriat Kanti vaatekohast. Seejärel sai Russellist lühikeseks ajaks hegeliaan, kuid oma sõbra George Edward Moore'i mõjul pöördus ta Briti filosoofiale omase empirismi juurde lõplikult tagasi, kuigi ta selle konkreetset vormi hiljem korduvalt vahetas.

Loogika

muuda
 
Russelli ja Whiteheadi "Principia Mathematica"

Russell pooldas logitsismi programmi (matemaatika taandamist loogikale), sest nagu paistab, teatakse matemaatika tõdesid (näiteks, et 5 + 7 = 12) kogemusest sõltumatult, aprioorselt. Russelli ei veennud John Stuart Milli teooria, mille järgi matemaatika tõed järeldatakse induktiivselt vaatlusandmetest nagu muudki teaduslikud üldistused. Toetudes Giuseppe Peano ja Gottlob Frege töödele, püüdis Russell taandada matemaatikat loogikast ja mõistetest tulenevatele aprioorsetele tõdedele. Need tõed on küll paratamatult ja aprioorselt tõesed, kuid nad ei ütle midagi maailma kohta. See võimaldas Russellil epistemoloogias läbi viia loogilist empirismi: kogemusest sõltumatud on üksnes loogilised tõed, millel aga puudub positiivne sisu: nad ei väida midagi maailma kohta, vaid on lihtsalt keelelised konventsioonid.

Matemaatilises loogikas sõnastas Russell Russelli paradoksi, mis tõi ilmsiks naiivse hulgateooria vastuolulisuse ning ajendas otseselt aksiomaatilise hulgateooria loomise. Samuti rikkus see Gottlob Frege programmi, mis nägi ette aritmeetika taandamise loogikale.

Russell püüdis koos Alfred North Whiteheadiga siiski Frege logitsistlikku programmi ellu viia. Kolmest mahukast köitest koosnevas raamatus "Principia Mathematica" (1910–1913) püüdsid nad kogu matemaatika rajada ühele aksiomaatikale. Selle töö käigus sündisid ka Russelli määravate kirjelduste teooria (avaldatud 1905) ja tüüpide teooria (avaldatud 1908).

Russell ja Whitehead ei suutnud logitsistlikku programmi siiski lõpuni ellu viia. Esiteks oli kaheldav, kas tüüpide teooria kuulub loogikasse. Teiseks kasutas "Principia Mathematica" süsteem lõpmatuse aksioomi ja valiku aksioomi, mille loogilisus ei ole samuti ilmne. Lõpliku hoobi logitsismile andis Kurt Gödeli avastus. Kuigi Russelli ja Whiteheadi süsteemis puudusid Frege lähenemisele omased paradoksid, tõestas Gödel, et just sellepärast ei saa ei "Principia Mathematica" ega ükski muu mittevastuoluline loogikasüsteem tõestada kõiki matemaatika tõdesid ning seetõttu on Russelli programm paratamatult lõpuni teostamatu.

Keelefilosoofia

muuda

Russelli tähtsaim panus keelefilosoofiasse on tema määravate kirjelduste teooria. Tavaliselt kasutatakse selle illustreerimiseks väljendit "Prantsusmaa praegune kuningas", nii nagu see esineb lauses "Praegune Prantsusmaa kuningas on kiilaspea." Millisest objektist see lause räägib? Praegu ju Prantsusmaal kuningat ei ole. Alexius Meinong oli leidnud, et tuleb postuleerida "mitteeksisteerivate entiteetide" sfäär. Sääraseid lauseid kasutades me osutaksime siis sellesse sfääri kuuluvatele entiteetidele. Ent see oleks vägagi kummaline teooria. Frege arvas nähtavasti, et me võime mõttetusena kõrvale jätta kõik laused, mille sõnad osutavad ilmselt mitteeksisteerivatele objektidele. Sellise lahenduse puhul on üheks raskuseks see, et mõned säärastest lausetest, nagu näiteks "Kui Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea, siis ei ole Prantsusmaa praegusel kuningal peas ühtegi karva" mitte ainult ei paista mõttekana, vaid koguni ilmselt tõesena. Umbes samasugune probleem tekiks ka siis, kui Prantsusmaal oleks kaks kuningat: millist neist siis tähistaks väljend 'Prantsusmaa kuningas'?

See probleem tekib kõikide nn määravate kirjelduste puhul. Nende hulka kuuluvad tavaliselt kõik väljendid, mis algavad inglise keeles artikliga the, ning mõnikord ka pärisnimed, nagu näiteks 'Walter Scott'. (Viimases punktis lähevad arvamused lahku: Russell arvas puhuti, et pärisnimesid ei tohiks üldse nimetada nimedeks, sest nad on kõigest 'varjatud määravad kirjeldused', kuid hiljem on pärisnimesid ja määravaid kirjeldusi sageli vaadeldud täiesti erinevate asjadena.) Milline on määravate kirjelduste loogiline vorm? Teiste sõnadega, kuidas me peaksime neid ümber sõnastama, et näidata, kuidas – nagu Frege ütleks – terviku tõesus oleneb osade tõesusest? Paistab, et määravad kirjeldused on nagu nimed, mis loomu poolest tähistavad täpselt ühte asja. Mida siis öelda lause kui terviku kohta, kui üks selle osadest ei tööta, nagu peab?

Russelli lahendus lähtus ideest, et analüüsida ei tule määravat kirjeldust omaette võetuna, vaid kogu lauset, milles see sisaldub. Tema ettepanek oli sõnastada lause "Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea" ümber nii: "On olemas niisugune x, et x on Prantsusmaa praegune kuningas, miski muu peale x-i ei ole Prantsusmaa praegune kuningas ning x on kiilaspea." Russell väitis, et iga määrav kirjeldus sisaldab tegelikult olemasoluväidet ja ainsuseväidet, kuid neid saab üksteisest lahutada ning vaadelda eraldi predikatsioonist, mis on kõnealuse lause ilmne sisu. Nii et lause tervikuna ütleb mingi objekti kohta kolme asja: kaks neist sisalduvad määravas kirjelduses ja kolmas sisaldub ülejäänud lauses. Kui objekti ei ole olemas või ta pole ainus, siis osutub kogu lause vääraks, mitte mõttetuks.

Üks tähtsamaid vastuväiteid Russelli teooriale (selle esitas Peter Strawson) seisneb selles, et määravad kirjeldused ei väida oma objekti olemasolu, vaid ainult eeldavad seda.

Epistemoloogia

muuda

Russelli epistemoloogia tegi läbi mitu etappi, millest suurem osa on filosoofia hilisemas ajaloos kõrvale jäänud. Temalt pärinevad siiski mõisted kahe viisi kohta, kuidas me saame mingi objekti kohta midagi teada: teadmine tutvuse kaudu ja teadmine kirjelduse kaudu. Russell leidis, et me saame olla tuttavad üksnes oma meelteandmetega, hetkeliste värvi-, heli- jms aistingutega ning kõik muu, sealhulgas füüsilised esemed, on tunnetatav üksnes arutluse teel (kirjelduse kaudu), kuid mitte vahetult. Seda eristust on aga hakatud rakendama palju laiemas mõttes.

Induktsiooniprobleemi püüdis Russell lahendada induktsiooniprintsiibi abil.

Ta pooldas loogilist empirismi, mille kohaselt teadmine jaguneb sisutühjade aprioorsete loogiliste tõdede (sealhulgas matemaatika tõdede) teadmiseks ja kogemusel põhinevaks sisukaks teadmiseks.

Russelli mõju filosoofias

muuda

Russellit peetakse üheks analüütilise filosoofia rajajatest. Põhiliselt George Edward Moore ja Russell 'algatasid idealismivastase mässu' 20. sajandi alguse briti filosoofias. (Kolmkümmend aastat hiljem järgnes sellele Viini ringi loogiliste positivistide 'metafüüsikavastane mäss'.) Russell ja Moore püüdsid kõrvaldada sellise filosoofia, mis oli nende meelest mõttetu ja segane, ning taotlesid argumentatsiooni selgust ja täpsust. Selle programmi jätkuks olid Russelli ja Whiteheadi loogikaalased tööd.

Ludwig Wittgenstein õppis 1911–1914 Russelli juures. Tänu Russellile avaldati Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat" ning tänu temale sai Wittgenstein hiljem töökoha Cambridge'is ja mitmeid stipendiume. Kuid Wittgensteini hilisfilosoofiaga Russell ei nõustunud, Wittgenstein aga hakkas Russellit pidama "pinnapealseks ja libekeelseks". Russell avaldas suurt mõju ka Willard Van Orman Quine'ile, Karl Popperile ja paljudele teistele.

Kodanikupositsioon

muuda

Bertrand Russell oli avalik patsifist. Ta oli vastu Suurbritannia osalemisele Esimeses maailmasõjas. Selle eest teda kõigepealt trahviti ning seejärel ta kaotas oma õppejõukoha Cambridge'i Ülikooli Trinity College'is ja lõpuks oli ta kuus kuud vangis. Teise maailmasõja eelõhtul pooldas ta rahusobituspoliitikat, kuid tunnistas hiljem, et Hitleri režiim tuli hävitada.

Russell nimetas oma positsiooni suhteliseks patsifismiks: ta pidas sõda igal juhul suureks paheks, kuid teatud erilistel asjaoludel (näiteks siis, kui Hitler ähvardas vallutada kogu Euroopa), on see võib-olla väiksem pahe.

20. novembril 1948 esines Russell avaliku kõnega Westminster Schoolis ning šokeeris mõningaid hooletumaid kuulajaid sellega, et ta paistis pooldavat ennetavat tuumalööki Nõukogude Liidule. Russell väitis, et USA ja Nõukogude Liidu vaheline sõda on vältimatu, mistõttu on humanitaarkaalutlustel soovitav sellega võimalikult ruttu ühele poole jõuda. Russell leidis, et sellise sõja suudab inimkond veel üle elada, ent kui mõlemad pooled on jõudnud soetada suuremaid tuumarelvavarusid ja võimsamaid relvi, siis tuumasõda tooks kaasa inimkonna huku. Hiljem hakkas Russell pooldama mõlemapoolset desarmeerimist.

Alates 1950. aastatest oli Russell tuumarelvade häälekas vastane. Ta osales Pugwashi konverentsidel ja hiljem korraldas neid. Koos Albert Einsteiniga avaldasid nad Russelli-Einsteini manifesti. 1961 oli ta seoses tuumadesarmeerimist pooldavate meeleavaldustega nädal aega vangis. Ta oli Vietnami sõja vastu ning korraldas koos Jean-Paul Sartre'iga nn Russelli tribunali, mis pidi paljastama USA sõjakuritegusid.

Russell võitles oma kirjutistes viktoriaanlike arusaamade vastu moraalist. Oma varastes kirjutistes avaldas ta arvamust, et abieluväline seks ei pruugi olla ebamoraalne, kui tegemist on teineteist armastavate mehe ja naisega. Kuigi tänapäeval ei tundu see seisukoht äärmuslik, tekitas see suurt avalikku meelepaha ja hukkamõistu, kui Russell esimest korda Ameerika Ühendriikides käis. (Russelli eraelu oli küll palju hedonistlikum kui see tema kirjutistest nähtus, kuid seda tol ajal veel ei teatud.)

1963 hakkas tööle Bertrand Russelli Rahufond rahu, inimõiguste ja sotsiaalse õigluse heaks.

Ta kritiseeris juba varakult John Kennedy mõrva ametlikku versiooni: tema tööd "16 Questions on the Assassination" ("16 küsimust atentaadi kohta"; 1964) peetakse tänini selle juhtumi väga heaks käsitluseks.

Usuasjades nimetas Russell end filosoofiliseks agnostikuks ja praktiliseks ateistiks. Ta kirjutas, et suhtub kristlikku Jumalasse samamoodi nagu vanakreeka jumalatesse: ta on väga veendunud, et neid ei ole olemas, kuid ei suuda seda rangelt tõestada. Oma positsiooni väljendas ta kirjutistes "Am I an Atheist or an Agnostic?" ("Kas ma olen ateist või agnostik") ja "Why I am not a Christian?" ("Miks ma ei ole kristlane").

Poliitikas oli tema visiooniks hea, demokraatlik sotsialism. Ta suhtus väga kriitiliselt Stalini režiimi totalitarismisse. Ta räägib ka võimalikust ühiskonna teaduslikust planeerimisest tulevikus:

"Tuleviku sotsiaalpsühholoogidel on hulk koolilaste klasse, kelle peal nad katsetavad erinevaid meetodeid, kuidas kutsuda esile kõigutamatut veendumust, et lumi on must. Jõutakse mitmele tulemusele. Esiteks, et kodu mõju segab. Teiseks, et kuigi palju ei saa teha, kui indoktrineerimine ei alga enne kümneaastaseks saamist. Kolmandaks, et väga tõhusad on lauluks seatud värsid, mida korduvalt skandeeritakse. Neljandaks, et arvamust, et lumi on valge, tuleb pidada haiglast, ekstsentrilist maitset väljendavaks (...) Kuigi seda teadust uuritakse hoolega, jäetakse see rangelt valitseva klassi teada. Rahval ei lubata teada saada, kuidas nende veendumusi tekitatakse. Kui tehnikat täiustatakse, siis iga valitsus, mis on põlvkonna vältel hariduse eest hoolitsenud, suudab oma alamaid kindlalt kontrollida, vajamata sõjavägesid ega politseinikke." ("The Impact of Science of Society" ("Teaduse mõju ühiskonnale"; 1951)).

Tunnustus

muuda

Teosed eesti keeles

muuda

Raamatud

muuda

Artiklid

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Ronald Jager (2002). The Development of Bertrand Russell's Philosophy, Volume 11. Psychology Press. Lk 113–114. ISBN 9780415295451.
  2. ↑ Nicholas Griffin, toim (2003). The Cambridge Companion to Bertrand Russell. Cambridge University Press. Lk 85. ISBN 9780521636346.
  3. ↑ Roberts, George W. (2013). Bertrand Russell Memorial Volume. Routledge. Lk 311. ISBN 9781317833024.
  4. ↑ Rosalind Carey; John Ongley (2009). Historical Dictionary of Bertrand Russell's Philosophy. Scarecrow Press. Lk 94. ISBN 9780810862920.
  5. ↑ Ilkka Niiniluoto (2003). Thomas Bonk (toim). Language, Truth and Knowledge: Contributions to the Philosophy of Rudolf Carnap. Springer. Lk 2. ISBN 9781402012068.
  6. ↑ Wolfgang Händler; Dieter Haupt; Rolf Jelitsch; Wilfried Juling; Otto Lange (1986). CONPAR 1986. Springer. Lk 15. ISBN 9783540168119.
  7. ↑ Hao Wang (1990). Reflections on Kurt Gödel. MIT Press. Lk 305. ISBN 9780262730877.
  8. ↑ Phil Parvin (2013). Karl Popper. C. Black. ISBN 9781623567330.
  9. ↑ Roger F. Gibson, toim (2004). The Cambridge Companion to Quine. Cambridge University Press. Lk 2. ISBN 9780521639491.
  10. ↑ Robert F. Barsky (1998). Noam Chomsky: A Life of Dissent. MIT Press. Lk 32. ISBN 9780262522557.
  11. ↑ François Cusset (2008). French Theory: How Foucault, Derrida, Deleuze, & Co. Transformed the Intellectual Life of the United States. U of Minnesota Press. Lk 97. ISBN 9780816647323.
  12. ↑ Alan Berger, toim (2011). Saul Kripke. Cambridge University Press. ISBN 9781139500661.
  13. ↑ Dov M. Gabbay; Paul Thagard; John Woods; Theo A.F. Kuipers (2007). "The Logical Approach of the Vienna Circle and their Followers from the 1920s to the 1950s". General Philosophy of Science: Focal Issues: Focal Issues. Elsevier. Lk 432. ISBN 9780080548548.
  14. ↑ Dermot Moran (2012). Husserl's Crisis of the European Sciences and Transcendental Phenomenology: An Introduction. Cambridge University Press. Lk 204. ISBN 9780521895361.
  15. ↑ Grattan-Guinness. "Russell and G.H. Hardy: A study of their Relationship". McMaster University Library Press. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. jaanuar 2014. Vaadatud 3. jaanuar 2014.
  16. ↑ Douglas Patterson (2012). Alfred Tarski: Philosophy of Language and Logic. Palgrave Macmillan. ISBN 9780230367227.
  17. ↑ Rosalind Carey; John Ongley (2009). Historical Dictionary of Bertrand Russell's Philosophy. Scarecrow Press. Lk 15–16. ISBN 9780810862920.
  18. ↑ Ray Monk (2013). Robert Oppenheimer: A Life Inside the Center. Random House LLC. ISBN 9780385504133.
  19. ↑ Anita Burdman Feferman; Solomon Feferman (2004). Alfred Tarski: Life and Logic. Cambridge University Press. Lk 67. ISBN 9780521802406.
  20. ↑ Andrew Hodges (2012). Alan Turing: The Enigma. Princeton University Press. Lk 81. ISBN 9780691155647.
  21. ↑ Jacob Bronowski (2008). The Origins of Knowledge and Imagination. Yale University Press. ISBN 9780300157185.
  22. ↑ Nicholas Griffin; Dale Jacquette, toim-d (2008). Russell vs. Meinong: The Legacy of "On Denoting". Taylor & Francis. Lk 4. ISBN 9780203888025.
  23. ↑ Sankar Ghose (1993). "V: Europe Revisited". Jawaharlal Nehru, a Biography. Allied Publishers. Lk 46. ISBN 9788170233695.
  24. ↑ "Street-Fighting Years: An Autobiography of the Sixties". Verso. Lk 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2013. Vaadatud 1. aprillil 2017.
  25. ↑ Michael Albert (2011). Remembering Tomorrow: From SDS to Life After Capitalism: A Memoir. Seven Stories Press. ISBN 9781609800017.
  26. ↑ Jon Lee Anderson (1997). Che Guevara: A Revolutionary Life. Grove Press. Lk 38. ISBN 9780802197252.
  27. ↑ Marc Joseph (2004). "1: Introduction: Davidson's Philosophical Project". Donald Davidson. McGill-Queen's Press – MQUP. Lk 1. ISBN 9780773527812.
  28. ↑ James A. Marcum (2005). "1: Who is Thomas Kuhn?". Thomas Kuhn's Revolution: An Historical Philosophy of Science. Continuum. Lk 5. ISBN 9781847141941.
  29. ↑ Nathan Salmon (2007). "Introduction to Volume II". Content, Cognition, and Communication : Philosophical Papers II: Philosophical Papers II. Oxford University Press. Lk xi. ISBN 9780191536106.
  30. ↑ Christopher Hitchens, toim (2007). The Portable Atheist: Essential Readings for the Nonbeliever. Da Capo Press. ISBN 9780306816086.
  31. ↑ Gregory Landini (2010). Russell. Routledge. Lk 444. ISBN 9780203846490.
  32. ↑ Carl Sagan (2006). Ann Druyan (toim). The Varieties of Scientific Experience: A Personal View of the Search for God. Penguin. ISBN 9781594201073.
  33. ↑ George Crowder (2004). Isaiah Berlin: Liberty, Pluralism and Liberalism. Polity. Lk 15. ISBN 9780745624778.
  34. ↑ Elsie Jones-Smith (2011). Theories of Counseling and Psychotherapy: An Integrative Approach: An Integrative Approach. SAGE. Lk 142. ISBN 9781412910040.
  35. ↑ "Interview with Martin Gardner" (PDF). American Mathematical Society. Juuni–juuli 2005. Lk 603. Vaadatud 5. jaanuar 2014.
  36. ↑ Peter S Williams (2013). S Lewis Vs The New Atheists. Authentic Media Inc. ISBN 9781780780931.
  37. ↑ Loretta Lorance; Richard Buckminster Fuller (2009). Becoming Bucky Fuller. MIT Press. Lk 72. ISBN 9780262123020.
  38. ↑ K. Sohail (veebruar 2000). "How Difficult it is to Help People Change their Thinking – Interview with Dr. Pervez Hoodbhoy". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2012. Vaadatud 31. detsember 2013.
  39. ↑ Bradley W. Bateman; Toshiaki Hirai; Maria Cristina Marcuzzo, toim-d (2010). The Return to Keynes. Harvard University Press. Lk 146. ISBN 9780674053540.
  40. ↑ Isaac Asimov (2009). I.Asimov: A Memoir. Random House LLC. ISBN 9780307573537.
  41. ↑ Paul Kurtz (1994). Vern L. Bullough; Tim Madigan (toim-d). Toward a New Enlightenment: The Philosophy of Paul Kurtz. Transaction Publishers. Lk 233. ISBN 9781412840170.
  42. ↑ John P. Anderson (2000). Finding Joy in Joyce: A Readers Guide to Ulysses. Universal-Publishers. Lk 580. ISBN 9781581127621.
  43. ↑ Paul Lee Thomas (2006). Reading, Learning, Teaching Kurt Vonnegut. Peter Lang. Lk 46. ISBN 9780820463377.
  44. ↑ Gregory L. Ulmer (2005). Electronic Monuments. U of Minnesota Press. Lk 180. ISBN 9780816645831.
  45. ↑ Paul J. Nahin (2011). "9". Number-Crunching: Taming Unruly Computational Problems from Mathematical Physics to Science Fiction. Princeton University Press. Lk 332. ISBN 9781400839582.
  46. ↑ Mie Augier; Herbert Alex; er Simon; James G. March, toim-d (2004). Models of a Man: Essays in Memory of Herbert A. Simon. MIT Press. Lk 21. ISBN 9780262012089.
  47. ↑ William O'Donohue; Kyle E. Ferguson (2001). The Psychology of B F Skinner. SAGE. Lk 19. ISBN 9780761917595.
  48. ↑ Gustavo Faigenbaum (2001). Conversations with John Searle. LibrosEnRed.com. Lk 28. ISBN 9789871022113.
  49. ↑ William M. Brinton; Alan Rinzler, toim-d (1990). Without Force Or Lies: Voices from the Revolution of Central Europe in 1989–90. Mercury House. Lk 37. ISBN 9780916515928.
  50. ↑ David Wilkinson (2001). God, Time and Stephen Hawking. Kregel Publications. Lk 18. ISBN 9780825460296.
  51. ↑ Reiner Braun; Robert Hinde; David Krieger; Harold Kroto; Sally Milne, toim-d (2007). Joseph Rotblat: Visionary for Peace. John Wiley & Sons. ISBN 9783527611270.
  52. ↑ Ned Curthoys; Debjani Ganguly, toim-d (2007). Edward Said: The Legacy of a Public Intellectual. Academic Monographs. Lk 27. ISBN 9780522853575.
  53. ↑ "Frank Wilczek - Biographical". Nobel Media AB 2017. Another thing that shaped my thinking was religious training. I was brought up as a Roman Catholic. I loved the idea that there was a great drama and a grand plan behind existence. Later, under the influence of Bertrand Russell's writings and my increasing awareness of scientific knowledge, I lost faith in conventional religion.
  54. ↑ Azurmendi, Joxe (1999): Txillardegiren saioa: hastapenen bila, Jakin, 114: pp 17–45. ISSN 0211-495X

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bertrand_Russell&oldid=6714727"