Teine buuri sõda

Teine buuri sõda
Osa Buuri sõdadest
Buuri sõdurid Spionkopis
Toimumisaeg	11. oktoober 1899 – 31. mai 1902 (2 aastat 7 kuud 2 nädalat ja 6 päeva)
Toimumiskoht	Tänapäeva Lõuna-Aafrika vabariigi ja Svaasimaa alad
Tulemus	Briti Impeeriumi võit Vereenigingi rahuleping
Territoriaalsed muudatused	Britid said kontrolli Transvaali ja Oranje Vaba Riigi üle.
Osalised
Briti Impeerium Ühendkuningriik Kapimaa koloonia Natali koloonia Rodeesia India Kanada Uus-Meremaa Uus-Lõuna-Wales (1899–1900) Lääne-Austraalia (1899–1900) Tasmaania (1899–1900) Lõuna-Austraalia (1899–1900) Victoria (1899–1900) Queensland (1899–1900) Austraalia (1901–1902) Briti Ceylon Oranje Vaba Riik Lõuna-Aafrika Vabariik Kapimaa buurid Välisvabatahtlikud
Väejuhid või liidrid
Robert Gascoyne-Cecil, Lord Salisbury Joseph Chamberlain Lord Alfred Milner Lord Frederick Roberts Sir Redvers Buller Lord Herbert Kitchener Robert Baden-Powell Lord Rudolph Lambart Paul Kruger Louis Botha Schalk W. Burger Koos de la Rey Piet Cronjé (vangistatud) Piet Joubert Martinus Theunis Steyn Christiaan de Wet
Jõudude suurus
Briti regulaarjõud: 347 000 Koloniaaljõud: 103 000 – 153 000 Transvaal: 25 000 Oranje: 15 000 Välisvabatahtlikud ja Kapimaa buurid
Kaotused
Sõjaväelised kaotused: 22 000 hukkunut (7882 lahingus ja 14 210 haiguste tagajärjel) 934 kadunut 22 828 haavatut Sõjaväelised kaotused: 6000 hukkunut 24 000 vangi küüditati Tsiviilkaotused: 27 927 buuri ja 20 000 mustanahalist hukkus vangilaagrites (kokku koondati vangilaagritesse 115 000 inimest)

Teine buuri sõda oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi koloniaalsõda buuride vabariikide Transvaali (Lõuna-Aafrika Vabariik) ja Oranje vastu 1899–1902.

Sõja põhjused

Oranje teemandi- ja Transvaalis 19. sajandi lõpus avastatud suurtesse kullaleiukohtadesse saabusid Euroopast seiklejad (kullakaevurid), kes otsisid kerget rikastumist. Tekkis uus suurlinn Johannesburg, mis hirmutas buure migrantide poolt kaasa toodud pahedega (joomingud, kaklused, tapmised, prostitutsioon). Inglise keelt kõnelevad sisserändajad nõudsid poliitilisi õigusi, mis oleks neile andnud õiguse osaleda riikliku poliitika määramisel, kuid ei tahtnud võtta endale kodanikukohustusi – eriti sõjaväeteenistuse kohustust. Sellega tahtsid nad olla buuridega võrreldes tegelikult privilegeeritud seisundis. 1899. aastal oli selliseid sisserändajaid juba umbes 200 000 (neist 159 000 inglast, 15 000 sakslast). Buure oli samal ajal umbes 270 000.

Sõja algus

Kui Transvaali president Paul Kruger keeldus sinna asunud rohkearvulistele inglise asunikele (uitlander`eile) kodanikuõigusi andmast, hakkas Suurbritannia toetama inglise päritolu sisserändajate poliitilisi nõudmisi ning surve avaldamiseks hakkas ka 1899. aasta sügisel Buuri vabariikide piirile väge koondama. Ettekäändeks toodi inglise sisserändajate õiguste kaitse vajadus. Nähes sõja paratamatust, võtsid buurid sama aasta sügisel ette ennetava rünnaku. Nii algas Inglise-Buuri sõda, mis köitis maailma avaliku arvamuse tähelepanu sellega, et väikesed buuri vabariigid suutsid pikka aega osutada vastupanu võimsale Briti impeeriumile.

1899. ja 1900. aasta

Buurid olid edukad kuni 1900. aasta veebruarini. Nad tungisid Briti kolooniate Kapimaa ja Natali alale, piirasid ümber Ladysmithi, Mafekingi ja Kimberley ning lõid Briti väge mitmes lahingus. Lätist, Soomest ja Poolast sõitis vabatahtlikke Lõuna-Aafrikasse, et toetada buure Suurbritannia vastu. Siiski kaldus ülekaal üha rohkem võimsa koloniaalriigi poole. Kui inglastel oli sõja algul vägesid 23 500 meest, siis sõja lõpuks toodi kohale 400 000-meheline armee parimate väejuhtide juhtimisel. Buurid suutsid kõiki jõude mobiliseerides panna lõpuks välja kuni 45 000 meest. 27. veebruaril 1900 saavutasid inglased Paardebergi juures pöördelise võidu, hõivasid 13. märtsil 1900 Oranje pealinna Bloemfonteini ja 5. juunil 1900 Transvaali pealinna Pretoria.

Geriljasõda

1900. aasta märtsis oli buuridele selge, et ei ole võimalik kaitsta maad vallutajate sissetungi eest. Sõjanõukogu otsustas üle minna partisanisõjale. Buurid lootsid, et teised Euroopa riigid toetavad nende võitlust inglastega. Selles osales umbes 20 000 meest. Hästi maastikku tundvad buurid tegid inglastele hirmsat kahju, tunda andis aga laskemoona puudus. Inglased põletasid buuride farmid ja hävitasid karjad. Loodi koonduslaagrid, kuhu paigutati suurem osa tsiviilelanikkonnast. Üle 20 000 lapse suri seal nälga. Kõik meessoost buurid, kes sattusid inglaste kätte vangi, saadeti St. Helena või Tseiloni saarele.

Sõja lõpp

Mais 1902 olid buuride juhid sunnitud sõlmima rahulepingu, millega need vabariigid arvati Briti impeeriumi koosseisu. Buuride kaotusele aitas kaasa nende puudulik strateegia. Nad lasksid küll maha iga inglase, kes tuli nende lähedale, kuid nad ei osanud löödud vaenlast taga ajada ja talle kallale tungida. Ka ei olnud nende vägedel sõjalist distsipliini. Kui nõudsid seda kodused asjad, põllutöö või mõni muu asi, läksid nad omavoliliselt koju ja tulid siis jälle tagasi sõjaväkke, kui lubas aeg.

Tagajärjed

Buuridele anti siiski õigus oma emakeele – afrikaani keele – kasutamiseks koolis ja kohtus. Mõjutatuna hirmust kohaliku elanikkonna ees, leidsid kolonisaatorid peatselt ühise keele. 1909. aastal toimus inglaste ja buuride ühiskonverents. 1910. aastal loodi Lõuna-Aafrika Liit, mis sai dominiooni õigused.

Buuri sõda oli Inglismaale palju maksma läinud ja kahjustanud ta autoriteeti maailma avalikkuse silmis. Näiteks 1899. aastal Colenso juures toimunud lahingus lõid 3000 buuri 15 000-mehelist inglise väge. Buuride kaotused olid 8 meest tapetuna ja 30 haavatut, inglaste kaotused olid 143 tapetut, 755 haavatut, 240 teadmata kadunut ja 10 kahurit. Iga surmatud buuri peale kulus inglastel 5000 lasku, kuna buuridel kulus ühe inglase surmamiseks 600 lasku.

Vaata ka

• Esimene buuri sõda