Aleksander VI

Aleksander VI
Sünninimi	Roderic de Borja
Valitsemisaja algus	11. august 1492
Valitsemisaja lõpp	18. august 1503
Eelkäija	Innocentius VIII
Järeltulija	Pius III
Sünnikuupäev	1. jaanuar 1431
Sünnikoht	Xàtiva
Surmakuupäev	18. august 1503
Surmakoht	Rooma

Aleksander VI, ladinapäraselt Alexander VI (katalaani keeles Roderic Llançol i de Borja, hispaania keeles Rodrigo de Llançol-Borja y Borja, itaalia keeles Rodrigo Borgia [rodr'iigo b'ordža]; 1. jaanuar 1431 Xàtiva, València kuningriik – 18. august 1503 Rooma, Paavstiriik) oli 214. paavst. Ta valitses aastatel 1492–1503.

Rodrigo de Llançol-Borja y Borja sündis València kuningriigis Xàtivas alamaadliku Joffré de Llançoli (või Joffré de Borja i Escrivà) ja Isabel de Borja kuuelapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 Calixtus III nime all paavstiks, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borja (Borgia).

Ta õppis Roomas ja siis Bologna ülikoolis õigusteadust ning sai doktorikraadi. Kui ta onu sai paavstiks, siirdus Rodrigo Borja tema teenistusse, täites tähtsaid ülesandeid. Borja viibis 18. oktoobrist 16. novembrini 1456 Itaalias Bolognas. Märtsis 1458 vahendas ta Calixtus III ja Aragóni kuninga Alfonso V vahel peetud läbirääkimisi.

Pärast Calixtus III surma taandus Borja mõneks ajaks poliitikast, kuid 1459 reisis ta koos Pius II-ga Mantova kongressile. Ta viibis 1460. aastani Sienas, kuna paavst oli tauninud tema eluviise ja pöördus tagasi Rooma alles detsembris 1461. 1464 siirdus ta Pius II kaaskonna koosseisus Anconasse, et osaleda ristisõjas, kuid paavsti surma tõttu jäi sõjaretk ära. 1469 saatis Borja Saksa-Rooma keiser Friedrich III-t reisil Itaalias. 1473. aastal Hispaaniast Itaaliasse tagasipöördumisel sattus Borja merehätta, mille käigus sattus ohtu tema elu. Borja kohtus 14. jaanuaril 1475 Terracinas Napoli kuninga Fernando I-ga ja tuli koos temaga Rooma. 1476 suvel lahkus Borja katku tõttu Roomast Viterbosse, siirdus sealt Narnisse ja siis edasi Folignosse. 1489 siirdus ta koos paavstiga Ostiasse. 1492 korraldas ta Roomas härjavõitluse, millega ta tähistas Granada vallutamist.

Borja ordineeriti 1468 diakoniks, 30. oktoobril 1471 preestriks ja seejärel piiskopiks. 21. märtsil 1478 liitus ta Püha Vaimu vennaskonnaga. Juunis 1462 korraldas Borja Viterbos Kristuse Ihu püha tähistamist. Ta lasi ehitada Pienza piiskopipalee ja püstitada Calixtus III-le hauasamba. Ta kirjutas 2 traktaati kanoonilisest õigusest.

Borja teenis kuurias 5 paavsti ajal, omandades palju haldusalast kogemust, mõju ja rikkust. Kardinal Borja osales kardinalide kolleegiumi mõjuka liikmena 5 konklaavil 1458–1492. Enne teda oli enne paavstiks saamist osalenud veel enamatel konklaavidel vaid Honorius IV. Kardinal Borja kroonis 1471 paavstiks Sixtus IV.

"Catholic Encyclopedia" ja kirikuajaloolase John Norman Davidson Kelly järgi peeti teda tollal üheks rikkaimaks kardinaliks.

Eraelu

Nagu paljudel teistelgi renessansiaja prelaatidel, ei olnud Borja elukombed kaugeltki laitmatud. Oma lapsi armastas ta väga, kuid oma eluviiside tõttu sai ta väga karmi noomituse Pius II-lt, kes sai paavstiks pärast Calixtus III-t 1458. Rodrigo paljudest armusuhetest oli kõige pikaajalisem suhe Vannozza (Giovanna) dei Cattaneiga (sündinud 1442), kes oli olnud 3 korda abielus. Nende suhe algas 1470. aasta paiku ja Vannozza sünnitas Borjale mitu last, kelle Borja tunnistas omaks. Need olid Giovanni, hilisem Gandia hertsog (sündinud 1474), Cesare (sündinud 1475 või 1476), Lucrezia (sündinud 1480) ja Goffredo (Gioffre) (sündinud 1481 või 1482). Borjal olid veel lapsed Jirolama, Isabella ja Pedro Luis, kelle emad ei ole teada. Enne paavstiks saamist kardinal Borja kirg Vannozza vastu mõnevõrra vähenes ja too elas hiljem avalikkusest tagasitõmbunult. Vannozza koha Rodrigo armastatuna täitis ilus Giulia Farnese (hüüdnimega Giulia Bella), kelle abikaasa kuulus Orsinide suguvõssa. Giulia vend Alessandro Farnese (Paulus III) pühitseti kardinaliks. Rodrigo armastus Vannozzaga saadud laste vastu ei vähenenud ja määras kogu tema elu. Ta kulutas nende peale suuri summasid ja tegi nad mõjukateks aukandjateks.

Rodrigo de Borja lapsed

Pier Luigi Borgia (Pedro Luis Borja) (ema teadmata)
Jirolama Borgia (ema teadmata)
Isabella Borgia (ema teadmata)
Cesare Borgia (ema Vannozza dei Cattanei)
Giovanni Borgia (Juan Borja) (ema Vannozza dei Cattanei)
Lucrezia Borgia (ema Vannozza dei Cattanei)
Gioffre Borgia (ema Vannozza dei Cattanei)
Laura Borgia (ema Giulia Farnese)
Giovanni Borgia (ema Giulia Farnese)
Rodrigo Borgia (ema Giulia Farnese)

Ametid

1444 Xàtiva vaimulik
1445 Valencia sakristaan
1448 Valencia, Barcelona ja Segorbe kapiitlite kanoonik
1449 Culera pastor
1449 Alzira vikaar
1449 Xàtiva chantre
10. mai 1455 apostellik notar
3. juuni 1455 Santa María de Xàtiva dekaan
20. veebruar 1456 – juuni 1458 San Nicola in Carcere kardinaldiakon, (avaldati 17. septembril 1456, pühitseti ametisse 17. novembril 1456)
21. august 1456 Vercelli San Andrea hospidali rektor
detsember 1456 – 26. november 1457 legaat Anconas
1. mai 1457 – 11. august 1492 kiriku asekantsler
11. detsember 1457 – 9. märts 1459 paavsti vägede generalissimus
1457 – 30. juuni 1458 Gerona administraator
30. juuni 1458 – 9. juuli 1492 Valencia piiskop (asus ametisse 21. juulil 1458)
Juuni 1458 – 30. august 1471 Santa Maria in Via Lata kardinaldiakon
märts 1463 – august 1471 kardinal-protodiakon
1467–1472 Urgelli piiskop ja Andorra kaasvürst (amet vaieldav)
30. august 1471 – 24. juuli 1476 Albano kardinalpiiskop
23. november 1471 – 24. oktoober 1473 legaat Hispaanias
8. jaanuar 1472 – 15. mai 1472 camerlengo
24. juuli 1476 – 11. august 1492 Porto kardinalpiiskop
25. juuni 1477 – 4. oktoober 1477 legaat Napolis
8. juuli 1482 – 11. august 1492 Cartagena administraator
22. juuli 1483 – 11. august 1492 kardinalide kolleegiumi dekaan
1483 Santa Maria Maggiore basiilika ülempreester
26. august 1485 – august 1485 Sevilla peapiiskop
9. oktoober 1489 – 11. august 1492 Mallorca piiskop
1491 – 11. august 1492 Egeri administraator
9. juuli 1492 – 11. august 1492 Valencia peapiiskop
Ta oli Subiaco, Vallidigne, Aggere, Santa Maria la Real de Nájera, Santa Maria di Monteagu, Santa Maria di Rivopullo ja San Filippo Fargala kloostrite abt commendam
Ta oli Saksa ordu protektor.

1492. aasta konklaav

Aleksander VI valiti paavstiks 11. augustil 1492 hommikul kell 7 ja krooniti 26. augustil. Ta võttis nime Aleksander III järgi. Aleksander VI oli kolmas ja viimane hispaanlane, kes sai paavstiks.

6.–11. augustil 1492 toimunud konklaavil osales 23 kardinali. See oli esimene konklaav, mis toimus Sixtuse kabelis. Konklaavist on andmeid paavstliku tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldusest ja Aleksander VI esimeste otsuste kaudu. Olulist teavet selle konklaavi kohta on lisanud ajaloolaste Ludwig von Pastori ja Peter De Roo uurimused.

Ajaloolase Francis Burkle-Youngi järgi oli paavst Innocentius VIII surma järel kolm tõenäolist kandidaati Pühale Toolile: kardinalid Borja, Milano fraktsiooni juht Ascanio Maria Sforza Visconti ja Prantsuse fraktsiooni juht Giuliano della Rovere (pärastine Julius II). Della Rovere puudusteks peeti tema poliitilist mõju Innocentius VIII ajal ja Prantsusmaa toetust. Kardinalid Maffeo Gherardi ja Federico Sanseverino ei olnud ametisse pühitsetud, kuid olid ametisse määratud, sellepärast tegi Sforza nende nimed kardinalide kolleegiumile teatavaks ja neil lubati konklaavil osaleda. Rahutuste vältimiseks Roomas määrasid kardinalid korda tagama kaks prefekti.

Kunagi varem ega hiljem ei ole paavstivalimistel kulutatud nii suuri summasid häälte ostmisele. Borjal, kellel oli suur varandus, õnnestus osta kõige rohkem hääli, sealhulgas Sforza oma. Juba Innocentius VIII viimaste päevade ajal saatsid Itaalia valitsejad oma saadikud Rooma, et mõjutada konklaavi. Konklaavi tulemusest olid eelkõige huvitatud Milano hertsog ja Napoli kuningas. Napoli kuningas toetas esmalt della Roveret ja saatis Rooma oma väejuhi Virginio Orsini, et veenda Colonnasid della Roveret toetama, kuid kaks päeva hiljem lasi kuningas oma saadikule teatada soovist toetada kardinale Jorge da Costat ja Pedro González de Mendozat (viimane puudus konklaavilt). Napolis kaaluti veel kardinal Giovanni Battista Zeno toetamise võimalusi.

Stefano Infessura andmetel oli Borja ööl enne konklaavi algust viinud muuladega neli koormat hõbedat Ascanio Sforza paleesse. Konklaavi avajutluse pidas kardinal Bernardino Lopez de Carvajal. Enne hääletusvoore toimus häälte ostmine, mille jaoks della Roverel oli kaasas 300 000 tukatit Prantsusmaa kuningalt ja Genovalt. Borja pakkus Sforzale asekantsleri ametit, paleed, Nepi lossi ja Erlau piiskopkonda. Kardinal Giovanni Battista Orsinile pakkus Borja Ancona legaadi ametit, Monticelli ja Soriano kindlust ning Cartagena administraatori ametit. Kardinal Giovanni Colonnale pakkus ta Subiaco kloostrit; kardinal Antoniotto Pallavicinile lubas ta anda Pamplona piiskopkonna; kardinal Giovanni Michieli määrata Palestrina kardinalpiiskopiks; kardinal Giovanni Giacomo Schiaffinatile anda Ripolta kloostri; kardinali Paolo Fregoso määrata Campagna legaadiks.

Esimene voor peeti 8. augustil, kus hääli said lisaks Oliviero Carafa ja da Costa. Teine voor toimus 9. augustil ja kolmas voor 10. augustil, kus Borjal jäi puudu vaid üks vajalik hääl. Konklaavi tulemuse määramisel sai otsustavaks kardinal Sforza veenmistöö väsinud kardinal Gherardiga 10. augusti hilisööl, keda veendi toetama Borjat. 11. augusti hommikul peetud voorus sai Borja Ludwig von Pastori andmetel 15 häält, kuid De Roo versiooni järgi oli tema valimine olnud üksmeelne.

1471. aasta konklaavil osalenud kardinalid

Itaalia sõjad

Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Napoli kuningas Ferrante I jätkas kardinali della Rovere toetamist ka pärast paavstivalimisi, mistõttu Fernando suhted paavstiga halvenesid. Detsembris 1492 saatis Fernando suhete parandamiseks Rooma oma poja Frederico, kes vaatamata suurejoonelistele pidustustele sai leige vastuvõtu osaliseks. Suhted halvenesid veelgi, kui Fernando läänistas Virginio Orsinile Kirikuriigi koosseisus olnud Cervetri ja Anguillara, mille Aleksander VI määras oma pojale Giovanni Borgiale, kellest sai Gandia hertsog.

Paavsti poliitikat kritiseeris kardinal della Rovere. Della Rovere tundis, et Rooma oli muutunud talle ohtlikuks, kindlustas end esmalt oma Ostia piiskopkonnas Tiberi suudmes ja siirdus seejärel Prantsusmaale.

Ferrante I kavandas Kirikuriigi vastu sõda ning sõlmis liidu Firenze, Milano ja Veneetsiaga. Paavst moodustas omakorda 25. aprillil 1493 Napoli-vastase liidu. Fernando pöördus abipalvega Hispaania poole, kuid Hispaania ei tahtnud paavstiga suhteid rikkuda, soovides saada õigust vastavastatud Ameerikale. Hispaania vahendustegevuse tulemusena jäi sõda ära. Kokkuleppe järel sõlmiti paavsti poja Gioffre Borgia abielu Napoli printsessi Sanchaga.

25. jaanuaril 1494 suri Napoli Ferrante I ja paavsti nõusolekul kroonis kardinal Juan de Borja Llançol de Romaní 8. mail 1494 Napoli uueks kuningaks Alfonso II. Olukorra muutis keeruliseks see, et Napoli trooni nõudis Prantsusmaa kuningas Charles VIII, keda kardinal della Rovere veenis tungima Itaaliasse, et kokku kutsuda kirikukogu ja tagandada ametist paavst. Alfonso II pretendeeris omakorda Milano hertsogkonna valitsejaks. Charles VIII vägede sissetungiga Itaaliasse algasid 1494 Itaalia sõjad.

Aleksander VI suutis osava diplomaadina vältida prantslaste tungimist Rooma ja linna rüüstamist. Paljud Rooma ja Kirikuriigi suguvõsad, eriti Orsinid ja Colonnad, toetasid prantslasi. Colonna suguvõsa pooldajad hõivasid Ostia. Paavst moodustas 31. märtsil 1495 ametlikult türklastevastase, tegelikult prantslaste-vastase Püha Liiga. 6. juulil 1495 toimunud Fornovo lahingu järel pöördus Charles VIII tagasi Prantsusmaale, sest paavst keeldus talle Napolit läänistamast. Juunis 1497 saatis paavst Cesare Borgia legaadina Napolisse kroonima kuningaks Federicot.

1499. aastal tungis Itaaliasse Louis XII, kes nõudis endale Milanot ja Napolit. Paavst sõlmis 1501 kuningaga lepingu, mille järgi ta tühistas Louis XII abielu ja saatis Cesare Borgia Prantsusmaale legaadiks. Kuningas andis Cesare Borgiale Valentinois' hertsogi tiitli ja lubas sõjalist abi Romagna vallutamiseks. 27. juunil 1501 tagandas Aleksander VI ametist Napoli kuninga ning kinnitas Napoli kuningriigi alade jaotamise Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Augustis 1503 kavandas Cesare Borgia uut sõjaretke Itaalias, kuid tema haigestumise ja paavsti surma tõttu jäi see ära.

Suhted türklastega

Juunis 1493 külastas Roomat Osmanite riigi saadik, sest Roomas viibis sultani vend, kes pretendeeris Osmanite riigi troonile.

Paavst saatis 22. mail 1501 Poola kuningale Jan I-le ja Ungari kuningale Ulászló II-le kirjad Osmanitega peetava sõja asjus.

Aleksander VI olevat Itaalia sõdade ajal pöördunud sõjalise abi saamiseks Türgi sultani poole.

Suhted Hispaaniaga

4. mail 1493 avaldatud bullas "Inter caetera" tunnustas Aleksander VI Hispaania ja Portugali vahelist demarkatsioonipiiri. 7. juunil 1494 sõlmisid Hispaania ja Portugal Aleksander VI vahendusel Tordesillase rahulepingu, millega need riigid jagasid isekeskis kogu maailma (peale Euroopa) ära. Ta andis mõlema riigi valitsejale kontrolli avastatud alade üle.

Suhted Veneetsiaga

Aleksander VI saatis 1500 nuntsiuseks Veneetsiasse Angelo Leonini, keda peetakse esimeseks nuntsiuseks selle ameti kaasaegses mõistes.

Sisepoliitika

Aleksander VI valitsusaja algust iseloomustas range kohtumõistmine ja distsiplineeritud valitsemine, mis erines eelmiste paavstide aegsest anarhiast, ja suur väline hiilgus. Ta taastas Kirikuriigis korra ja Itaalia sõdade tulemusena kärpis Rooma aadli võimu, mille käigus ta kõrvaldas aadli privileegid. Paavsti soov saada kardinalidelt nõusolekut Benevento, Terracina ja Pontecorvo liitmiseks Gandiaga tõi kaasa vaid kardinali Piccolomini protesti.

Aleksander VI püüdis kärpida Kirikuriigi väikevürstide sõltumatust. Eriti karmiks kujunes võitlus Orsini suguvõsaga, kes pidi paavstile maksma 50 000 kuldfloriini. 1502 surus Cesare Borgia maha Orsinide kavandatud vandenõu tema vastu, mille järel Cesare lasi hukata Oliverotto da Fermo ja Vitellozzo Vitelli. Aprilliks 1503 jäi Orsinide kätte vaid Bracciano kindlus, mistõttu nad palusid vaherahu. See oli esimene kord ajaloos, kui paavst oli kogu Kirikuriigi suveräänne valitseja.

Aleksander VI sisepoliitikat määras Cesare Borgia, kes 25. novembril 1499 hõivas Imola, 1502 Camerino ja Senigallia. Borgiate poliitikaga seostatakse mürgitamisi arseeniga (cantarella). 1911. aasta "Encyclopædia Britannica" järgi lasid Borgiad võõrandada mitme mõjuka isiku, sealhulgas kardinali Giovanni Battista Ferrari varanduse. Igaüht, keda peeti piisavalt rikkaks, süüdistati mõnes õigusrikkumises, millele järgnes kas vangistus või mõrv, mis omakorda tõi kaasa vara konfiskeerimise. Neid kahtlustati kardinali Giovanni Michieli mürgitamises.

Atentaadid

Stefano Infessura järgi tehti paavstile 1492. aastal mõne kuu jooksul 220 atentaati, kuid Infessura paavstikriitika tõttu ei peeta seda usaldusväärseks faktiks.

Suhted kiriku institutsioonidega

Aleksander VI määras kiriku asekantsleriks kardinal Ascanio Maria Sforza Visconti. Ta kavandas kloostrite ja ordude reformimist. Ta lubas 1497 seoses oma poja Giovanni Borgia surmaga teostada kuuriareformi, määrates selleks ametisse vastava komisjoni.

Ta jagas apostelliku signatuuri Signatura gratiae’ks ja Signatura iusticae’ks. Ta moodustas apostellikus kantseleis sommista ametikoha. Ta sätestas, et paavstipalee sakristaaniks peab olema augustiinlasest eremiit.

1492 keelas ta kardinalidel tunnustada suveräänide protektoraati.

1501 tunnustas ta Jeanne de Valois' rajatud annuntsiatsiooni ordut ja määras Gabriel Nicolai selle ülemaks.

Ta lubas Juan de la Pueblal rajada frantsiskaanide koguduse.

1501 ühendas ta kontseptsionistide Neitsi Maarja pärispatuta saamise kongregatsiooni benediktiinidega.

1493 tunnustas ta minimi ordut ja 1501 avaldatud entsüklikas "Ad ea quae circa decorem" kinnitas ta minimi ordu reeglid.

Ta muutis 1492 Kristuse rüütlite rüütliordu ilmalikumaks, kuna ordu liikmed ei suutnud järgida tsölibaati. Koos konkubiinidega elamise asemel tunnustas ta ordu liikmete abiellumist.

1492 määras ta Alcantara rüütliordu eluaegseks suurmeistriks Hispaania kuninga.

1497 tunnustas ta tsistertslaste püha Bernardi kongregatsiooni Toscanas ja Lombardias.

Ta tunnustas 1494 Maximilian I rajatud Püha Georgi vennaskonda.

13. juulil 1495 andis ta indulgentse Roosipärja vennaskonnale.

Liturgilised otsused

Aleksander VI skulptuur tema sünnilinnas Xativas

Aleksander VI saatis 1493 Hispaania kuningannale Isabel I-le kuldroosi.

Ta käskis 1497 sulgeda Iirimaal Patricku purgatooriumina tuntud koopa.

1499 andis ta loa Skara piiskopkonnas püha Bryniolphi reliikviate translatsiooniks.

Ta andis Quimperi katedraalile indulgentse.

1500. aastat tähistati juubeliaastana.

Teoloogilised vaidlused

1495 puhkes paavstil teoloogiline vaidlus dominikaani Girolamo Savonarolaga. Savonarola oli 1490 hakanud Firenzes pidama apokalüptilisi jutlusi, milles ründas vaimulikkonna sekulariseerumist. 25. juulil 1495 nõudis paavst Savonarola tulemist Rooma, kuid Savonarola keeldus, tuues põhjuseks halveneva tervise ja teda ähvardavad ohud. 8. septembril 1495 keelas paavst Savonarolal jutlustamise ja määras tema käsutuses oleva San Marco kloostri taas dominikaanide Lombardia kongregatsiooni alluvusse, kuid 16. oktoobril tühistati kloostri staatus kongregatsiooni alluvuses, samas ei tohtinud Savonarola seni jutlustada, kuni Roomas oli vastav uurimine lõpule viidud. 7. novembril 1496 moodustas paavst Rooma ja Toscana dominikaani kloostritest kongregatsiooni ja määras kardinali Oliviero Carafa selle vikaariks. Aleksander VI ekskommunikeeris Savonarola 12. mail 1497.

20. veebruaril 1503 keelas ta teoloogilistes vaidlustes oponentidel üksteist ketserluses süüdistada.

Kanoniseerimine ja suhted pühade inimestega

Aleksander VI kanoniseeris 1494 Canterbury Anselmi.

Milano Veronica sai 1494 Kristuselt ilmutuse koos teatega Aleksander VI-le.

Paavst külastas 1495 Rieti Colombat.

Uus piiskopkond

Aleksander VI asutas 10. detsembril 1492 Hispaanias Granada peapiiskopkonna.

Suhtumine juutidesse

James Carrolli järgi suhtus Aleksander VI juutidesse heatahtlikult. Kui 1492 aeti juudid Hispaaniast välja, saabusid 9 tuhat juuti Kirikuriigi piiridele ja paavst lubas neil Kirikuriigis elada. 1497 lubas ta Kirikuriigis elada Portugalist välja aetud juutidel ja 1498 Provence’ist välja aetud juutidel.

1. juunil 1500 nõudis Aleksander VI türklastega peetava sõja rahastamiseks 1/20 kogu maailmas elavate juutide varast.^[viide?]

Misjon

Aleksander VI lähetas 24. juunil 1493 frantsiskaani Bernard Buili Christoph Kolumbuse Ameerika-reisile.

Kiievi metropoliit Josef Soltan kirjutas 1500 paavstile, soovides saada paavstilt kinnitust oma metropoliidiametiks.

Aleksander VI kultuuriloos

Aleksander VI esitleb Jacopo Pesarot Peetrusele. Tiziani maal

Aleksander VI lasi taastada Castel Sant’Angelo. Ta lasi Vatikanis rajada Aparttamento Borgia ja mitu ihukaardi hoonet. Ta lasi ehitada Roomas Sapienza hooned. Ta kindlustas Torre di Nona. 1500 alustati Santa Maria dell' Anima kiriku ehitamist. Ta lasi rekonstrueerida Santa Maria Maggiore basiilika.

Ta lasi korrastada Borgo Nuovo.

Ta oli Donato Bramante, Michelangelo, Pinturicchio, Constantinos Lascarise, Aldo Manuzio ja Pomponio Leto patroon.

1. juunil 1501 kehtestas ta tsensuuri reeglid Kölnis, Mainzis, Trieris ja Magdeburgis.

Ta rajas 13. aprillil 1499 Alcalá ülikooli.

Paavstile meeldisid muusika ja teater, ta soodustas draama arengut Roomas.

Onupojapoliitika

Aleksander VI kavandas paavstina oma lastele mõjukaid abielusobinguid. Kirikuajaloolase John Norman Davidson Kelly järgi kavatses paavst läänistada oma sugulastele suured alad Kirikuriigist, kuid see jäi tema surma tõttu teostamata. Oma pojale Giovanni Borgiale soovis paavst anda lääne Kirikuriigist ja Napoli kuningriigist, näiteks Cervetri ja Anguillara. Giovanni abiellus Hispaania printsessiga ja sai 1497 Benevento hertsogiks, kuid tapeti. Mõrva korraldamises kahtlustati Cesare Borgiat.

Paavsti vanim poeg Pier Luigi Borgia oli abiellunud Kastiilia kuninga väljaspool abielu sündinud järeltulijaga.

Lucrezia Borgia kihlati esmalt veneetslase Gasparo da Procidaga, ent kui isa sai paavstiks, siis kihlus tühistati ning 12. juunil 1493 abiellus Lucrezia Pesaro isanda Giovanni Sforzaga. Laulatus toimus Vatikanis enneolematu suursugususega, kuid mees tunnistati hiljem impotentseks, et abielu saaks lahutada.

Lucrezia abiellus 21. juulil 1498 Bisceglia hertsogiga ja oktoobris 1501 Ferrara hertsogiga. Johann Burchard kirjeldab Ferrara hertsogi pulmade ajal peetud pidustusi, muuhulgas 30. oktoobril 1501 toimunud kastanite pidusööki, mis on läinud pornograafia ajalukku. Paavsti äraolekul täitis Lucrezia Borgia 1501 regendi kohuseid.

Seksuaalne lodevus

Paavst Aleksander VI oli tuntud ka seksuaalse lodevuse poolest: ta olevat ühe öö jooksul tellinud 50 prostituuti.^[1]

Cesare Borgia õppis Pisa ülikoolis ja määrati 17-aastaselt Valencia peapiiskopiks ja kardinaliks, kuid loobus hiljem nendest ametitest. Ta abiellus Navarra printsessi Charlotte d’Albret’ga.

Paavsti paljud sugulased said kardinalideks või kinnitati tähtsatesse ametitesse kirikus.

Aleksander VI kardinalideks saanud sugulased

Kardinalide pühitsemised

Aleksander VI pühitses oma valitsemisajal 43 kardinali 10 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus III. Lisaks 14 itaallasele said kardinalideks 19 hispaanlast, 6 prantslast, 1 inglane, 1 poolakas, 1 sakslane ja 1 ungarlane.

konsistoorium 31. augustil 1492
1. Juan de Borja Llancol de Romaní
konsistoorium 20. septembril 1493
1. Jean Bilhères de Lagraulas
2. Cesare Borgia
3. Giuliano Cesarini
4. Ippolito I d'Este
5. Domenico Grimani
6. Alessandro Farnese (Paulus III)
7. Fryderyk Jagiellończyk
8. Bernardino López de Carvajal
9. Bernardino Lunati
10. John Morton
11. Raymund Pérault
12. Giovanni Antonio Sangiorgio
konsistoorium mais 1494
1. Luigi d'Aragona
konsistoorium 16. jaanuaril 1495
1. Guillaume Briçonnet
konsistoorium 21. jaanuaril 1495
1. Philippe de Luxembourg
konsistoorium 19. veebruaril 1496
konsistoorium 17. septembril 1498
1. Georges I d'Amboise
konsistoorium 20. märtsil 1500
konsistoorium 28. septembril 1500
konsistoorium 31. mail 1503

Aleksander VI ja Eesti

Aleksander VI oli kardinalina Saksa ordu protektor. Paavst kinnitas 24. detsembril 1494 Saksa ordu privileegid. 1496 saatis Ermlandi piiskop Lukas Watzenrode paavstile supliigi Saksa ordu privileegide asjus.

Saksa ordu kõrgmeister Friedrich von Sachsen saatis alates 25. veebruarist 1500 paavstile palvekirju, milles palus paavsti Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu ülemprokuraatori ametissemääramise osas.

Aleksander VI määras 1500 Tartu praostiks Johann von Schönbergi.

20. aprillil 1501 saatis Saksa ordu kõrgmeister Sachsen paavstile palvekirja Kuramaa piiskopi ametissemääramise asjus.

16. mail 1502 saatis Saksa ordu kõrgmeister Sachsen paavstile palvekirja, milles palus tunnustada Liivi ordu maameistri saadiku avaldust.

31. juulil 1503 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile palvekirja seoses Samlandi piiskopi ametissemääramisega.^[2]

Liivimaa suhted Venemaaga

Septembris 1494 kirjutas Liivi ordu maameister paavstile ja palus temalt luba pidada sõda Moskoovia vastu.

Liivi ordu maameister teatas 18. mail 1496, et paavsti juures arutati ristisõja korraldamist Moskoovia vastu.

Aleksander VI andis 22. juunil 1496 täieliku patukustutuse kõikidele kristlastele Rootsis ja Liivimaal, kes lähevad venelastega sõdima ja sõjas langevad.

22. septembril 1496 palus Saksa ordu kõrgmeister Johann von Tiefen paavstilt abi sõjaks venelaste vastu.

Detsembris 1498 saatis paavst kirja Moskva suurvürstile Ivan III-le, milles ta taunis Liivimaa saadikute ja kaupmeeste vangistamist. Hansalinnadele saadetud kirjas kurtis paavst venelaste rünnakute pärast Liivimaa vastu.

28. aprillil 1501 manitses paavst Liivi ordu maameistrit osutama abi Leedu suurvürstile võitluses venelastega.

29. detsembril 1501 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile palvekirja, milles soovis ristisõja korraldamist Liivimaale tunginud venelaste vastu.

10. septembril 1502 viibis Saksa ordu prokuraator paavsti juures audientsil seoses Moskooviaga seotud probleemidega.

Ametisse määramised

Aleksander VI kinnitas 6. märtsil 1493 Tallinna piiskopiks Nikolaus Roddendorpi ja 20. märtsil 1499 Tartu piiskopiks Johannes III von der Rope.^[3]

Tagasiastumiskavatsus

"Catholic Encyclopedia" andmeil soovis Aleksander VI pärast oma poja Giovanni Borgia surma 1497. aastal tagasi astuda.

Surm

Aleksander VI suri 18. augustil 1503 kella 16 paiku pärastlõunal ja maeti 19. augustil Vatikani basiilika Santa Maria delle Febri kabelisse. 30. jaanuaril 1610 maeti tema säilmed ümber Santa Maria in Montserrato kirikusse. 21. augustil 1889 maeti tema säilmed selles kirikus taas ümber.

Tema surma põhjuseks on kirikuajaloolane John Norman Davidson Kelly pakkunud malaariat, Salvador Miranda ajurabandust.

"Catholic Encyclopedia" vahendab paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldust paavsti viimastest päevadest, mille järgi oli paavst 6. augustil 1503 koos Cesare Borgiaga einestanud kardinali Adriano da Corneto villas ning viibisid õhtul kaua väljas. 12. augustil kella 15 paiku tõusis paavstil palavik ja ta pidi jääma voodisse. Tal lasti aadrit ja 17. augustil anti paavstile ravimeid, kuid see tegi tema olukorra halvemaks. Burchardi kirjeldatud paavsti surnukeha kiire lagunemine andis hiljem alust kuuldusteks paavsti mürgitamisest, et kardinal Corneto kokk olevat mürgitatud veiniga karikad ära vahetanud. Burchard ei maini mürgitamist.

Ferrara saadik kirjutas neil päevil Ferrara hertsogile: "Polnud imestada, et paavst ja hertsog olid haiged, sellepärast, et peaaegu kõik olid Roomas haiged halva õhu (mürgise sooõhu) tõttu" ("per la mala condictione de aere").

Hinnangud

Aleksander VI kohta on ajalookirjanduses erinevaid hinnanguid. Kuigi tema eluviise on kritiseeritud, on teda peetud heaks administraatoriks. Tema kõige suuremaks paheks peeti tol ajal hoopis tema Hispaania päritolu. Aleksander VI ajal kirjeldas tseremooniameister Johann Burchard Roomat: "Rooma kubises Hispaania seiklejatest, palgamõrtsukatest, prostituutidest ja nuhkidest. Karistamatult pandi toime mõrvu ja röövimisi. Altkäemaksude vastu lubati linna ketsereid ja juute. Paavst ise loobus häbitult välisest siivsusest ning elas puhtilmalikku ja ebamoraalset elu. Ta tegeles jahi, tantsimise ja teatrietendustega. Üks tema kaaslasi oli sultani Bayezid II pantvangina kinnipeetav vend."

Paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldust "Liber Notarum" on ajaloolaste seas peetud üldjuhul usaldusväärseks. Soodsamalt on temast kirjutanud Marie-Joseph Ollivier teoses "Le Pape Alexandre VI et les Borgia" ja Andrea Leonetti oma teoses "Papa Alessandro VI secondo documenti e carteggi del tempo".

Paavsti kaasaegset Stefano Infessurat on peetud liiga kriitiliseks, kes on tuginenud eelkõige levinud kuuldustele kui tegelikele faktidele. Aleksander VI kõige karmimateks kriitikuteks said Julius II ja Viterbo Egidio. Kriitilise hinnangu on talle hiljem andnud kardinal Joseph Hergenröther oma teoses "Kirchengeschichte". Lucca peapiiskop Gian Domenico Mansi on märkinud, et kergem on vaikida kui sellest paavstist mõõdukalt kirjutada.

Paavsti kohta käivaid hinnanguid on vaaginud Henri de l'Epinois oma artiklis ajakirjas "Revue des questions historiques" (1881, XXIX, 147), Matagne samas ajakirjas (1870 ja 1872) ning Alfred von Reumont.

Borja elas kardinalina üldiselt tagasihoidlikult, kuid elas toredas palees ja mõnikord demonstreeris suurt rikkust. Tema käitumine oli meeldiv ja tema välimus oli kütkestav. "Catholic Encyclopedia" rõhutab, et Aleksander VI soovis poliitiliselt keerulistes tingimustes säilitada Kirikuriigi sõltumatust, artiklis märgitakse tema majapidamise suursugusust ja kirge kaardimängu vastu, kuid mõõdukust söömisel ja joomisel.

Francesco Guicciardini on väitnud, et Aleksandris olid kombineeritud toores ettenägelikkus, veenmisoskus ning oskus ja võime tulla toime ka keeruliste olukordade lahendamisega.

Niccolò Machiavelli on "Valitsejas" tema kohta öelnud, et Aleksander VI "näitas edukamalt kui ükski paavst enne teda, kuidas Püha Isa võib end raha ja jõu abil maksma panna... Ja ehkki Aleksandri eesmärgiks polnud Kiriku, vaid Cesare Borgia ülendamine, kasvatas tema tehtu ometigi Kiriku vägevust... Aleksander VI ei teinud eales muud ega mõelnud iial muule kui inimeste petmisele ja leidis alati mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma, kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi läksid tema pettused alati korda, sest ta oli maailma selle küljega hästi tuttav."

Aleksander VI käsitlemine kultuuris

Kirjandus

Pikemalt artiklis Aleksander VI kirjanduses

Näidendid

Barnabe Barnes kirjutas 1606 näidendi "The Devil's Charter".

Filmid

Aastal 1922 esilinastus Richard Oswaldi film "Lucrezia Borgia", kus Aleksandri osas oli Albert Bassermann.

Aastal 1935 esilinastus Abel Gance film "Lucrèce Borgia", kus Aleksandri osas oli Roger Karl.

Aastal 1968 esilinastus Osvaldo Civirani film "Lucrezia Borgia, l'amante del diavolo", kus Aleksandri osas oli Leon Askin.

Aastal 1990 esilinastus Lorenzo Onorati film "Lucrezia Borgia", kus Aleksandri osas oli Renato Pusiol.

2006. aastal esilinastus Antonio Hernándeze film "Los Borgia", kus peaosas oli Lluís Homar. Samal aastal esilinastus Cristoph Schrewe film "The Conclave", kus Aleksandri osas oli Manu Fullola.

Seriaalid

Aastal 1977 näidati seriaali "Les Borgia ou le sang doré", kus Aleksandri osas oli Julien Guiomar.

Aastal 1981 näidati BBCs seriaali "The Borgias", milles peaosas oli Adolfo Celi.

Aastail 1998–2003 näidati Kanadas komöödiaseriaali "History Bites", milles on episoode Aleksander VI kohta.

Aastatel 2011–2012 näidatakse Showtime'i kanalitel seriaali "The Borgias", mille peaosas on Jeremy Irons. Eestis esilinastus seriaal 13. jaanuaril 2012 kanalil Sony Entertainment.

Viited

↑ https://allthatsinteresting.com/pope-alexander-vi
↑ Friedrich Georg von Bunge. "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"
↑ Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert"

Allikad

Friedrich Georg von Bunge, Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Johann Burchard, Liber Notarum.
Paolo Cappelli, Diarii.
Aleksander VI dokumendid.

Kirjandus

Volker Reinhardt: Aleksander VI Borgia. Deemonlik paavst, Kunst 2006. ISBN 9949-407-85-0

Välislingid

Artikkel Aleksander VI kohta (inglise keeles)
Artikkel 1911 Encyclopedia Britannicast (inglise keeles)
Artikkel Aleksander VI kohta (inglise keeles)
1492. aasta konklaav (inglise keeles)
1492. aasta konklaav (inglise keeles)
Aleksander VI määratud kardinalid
Aleksander VI suguvõsa
Artikkel Alcántara rüütliordust (inglise keeles)
Artikkel annuntsiatsiooni ordust (inglise keeles)
Artikkel augustiinlastest (inglise keeles)
Artikkel Calixtus III kohta (inglise keeles)
Artikkel frantsisklastest (inglise keeles)
Artikkel Julius II kohta (inglise keeles)
Artikkel juubeliaastast (inglise keeles)
Artikkel juutidest (inglise keeles)
Artikkel kardinal Cornetost (inglise keeles)
Artikkel kontseptsionistidest (inglise keeles)
Artikkel kuninganna Isabelist (inglise keeles)
Artikkel minimi ordust (inglise keeles)
Artikkel Savonarolast (inglise keeles)
Artikkel tsistertslastest (inglise keeles)
Artikkel Venemaast (inglise keeles)

Eelnev Innocentius VIII	Rooma paavst 1492–1503	Järgnev Pius III

[1] ttps://allthatsinteresting.com/pope-alexander-vi

[2] Friedrich Georg von Bunge. "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"

[3] Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert"

[1]

[2]

[3]