Mine sisu juurde

David Woodard

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
David Woodard
Woodard 2020. aastal
Sünniaeg 1964
Santa Barbara, California, USA
Rahvus ameeriklane

David Woodard (/ˈwʊdɑːrd/ⓘ; sündinud 6. aprillil 1964) on ameerika dirigent ja kirjanik.

1990. aastatel võttis ta kasutusele termini prequiem, mis on sõnadest preemptive ja requiem moodustatud kohversõna, et kirjeldada tema budistliku tava järgimist komponeerides kellelegi või millelegi pühendatud muusika, mida esitatakse subjekti teemaks olemise ajal või vahetult enne selle haihtumist unustusse.[1][2]

Woodard on töötanud dirigendi ja muusikajuhina Los Angeles mälestusteenistustel, mille hulka kuulus 2001. aastal peetud tsiviiltseremoonia praeguseks tegevuse lõpetanud köisraudteefirmas Angels Flight, et mälestada õnnetuses hukkunud Leon Praporti ja austada tema vigastada saanud leske Lolat.[3][4] Woodard on dirigeerinud ka eluslooduse reekvieme, sealhulgas California pruuni pelikani mälestuseks rannikuastangul, millelt loom alla kukkus.[5]

Woodard on laialt tuntud selle poolest, et ta on replikeerinud "Dreamachine'i", mis on kergelt psühhoaktiivne lamp, mida on eksponeeritud kunstimuuseumides üle kogu maailma. Saksamaal ja Nepalis teatakse tema panust kirjandusajakirja Der Freund, milles on avaldatud tema artikleid liikidevahelisest karmast, taimeelu teadlikkusest ja Paraguays asuvast Nueva Germania kolooniast.[6]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Woodard omandas hariduse Sotsiaaluuringute Uues Koolis ja California Ülikoolis Santa Barbaras.[7]

Nueva Germania

[muuda | muuda lähteteksti]

2003. aastal valiti Woodard Juniper Hillsi (Los Angelese maakond California osariigis) volikogu liikmeks. Seal pakkus ta välja sõprussuhete loomise Nueva Germania linnaga Paraguays. Oma plaani elluviimiseks reisis ta viimsesse veganluse/feminismi utoopiasse ja kohtus kohalike omavalitsuse juhtidega. Pärast külastust otsustas ta sõpruslinnade ideest loobuda, kuid leidis sealsest kogukonnast teema, mida hiljem edasi uurida järgnevateks kirjatöödeks. Eriti huvitasid teda prototranshumaansed ideed spekulatiivsest planeerijast Richard Wagnerist ja Elisabeth Förster-Nietzschest, kes koos oma abikaasa Bernhard Försteriga rajas koloonia ja elas seal aastatel 1886–1889.[7]

Woodard ja Burroughs koos Dreamachine'iga, 1997[8]

2004–2006 juhtis Woodard paljusid ekspeditsioone Nueva Germaniasse, võites sellega USA asepresidendi Dick Cheney poolehoiu.[9] 2011. aastal andis Woodard Šveitsi ajakirjanikule ja kirjanikule Christian Krachtile loa avaldada mahuka personaalse kirjavahetuse, mis puudutas Nueva Germaniat.[10] See avaldati kahes osas Hannoveri ülikooli ajalehes Wehrahn Verlag.[11] Kirjavahetust kommenteeris Frankfurter Allgemeine Zeitung: "(Woodard ja Kracht) kustutavad piire elu ja kunsti vahel."[12] Der Spiegel kirjutas, et esimene osa, "Five Years", 1. kd,[13] on "spirituaalne eeltöö" Krachti järgnevale romaanile "Imperium".[14]

Andrew McCanni sõnas: "Kracht oli Woodardi kaaslane reisil asukohta, kus põliselanike järglased elavad drastiliselt halbades tingimustes. Nagu kirjavahetus illustreeris, aitas Kracht kaasa Woodardi soovile arendada kogukonna kultuurilist profiili ja ehitada miniatuurne Bayreuthi oopermaja paika, mis oli kunagi olnud Elisabeth Förster-Nietzsche perekonna elukohaks."[15] Viimastel aastatel on Nueva Germania saanud paljude hingeliste rännakute sihtkohaks tänu majutuskohtadele ja isetehtud ajaloolisele muuseumile.

Dreamachine

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1989–2007 ehitas Woodard replikatsioone Dreamachine'ist,[16] mis on stroboskoopiline aparaat leiutatud Brion Gysini ja Ian Sommerville poolt. Aparaat sisaldab piltidega silindrit, valmistatud vasest või paberist, mis pöörlevad ümber elektrilambi, ja vaadeldes seda suletud silmadega, võib masin esile kutsuda mentaalseid hallutsinatsioone, mis on võrreldavad narkojoobega või unenäo nägemisega.[17][18]

Pärast Dreamachine'i kaasamist 1996. aastal toimunud William S. Burroughsi LACMA visuaalses retrospektiivis "Ports of Entry"[19][20] sai Woodard autoriga sõbraks ja kinkis talle 83. (ja ühtlasi viimaseks jäänud) sünnipäevaks Bohemian Modeli, paberist Dreamachine'i.[21][22] Sotheby müüs endise masina enampakkumisel erakogusse 2002. aastal ja viimati nimetatud masin asub Spenceri kunstimuuseumis, pikaajalise laenuna Burroughsi varalt.[23]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Carpenter, S., "In Concert at a Killer's Death", Los Angeles Times, 9. mai 2001.
  2. ↑ Rapping, A., Woodardi portree (Seattle: Getty Images, 2001).
  3. ↑ Reich, K., "Family to Sue City, Firms Over Angels Flight Death", Los Angeles Times, 16. märts 2001.
  4. ↑ Dawson, J., Los Angeles' Angels Flight (Mount Pleasant, USA: Arcadia Publishing, 2008), lk. 125.
  5. ↑ Manzer, T., "Pelican's Goodbye is a Sad Song", Press-Telegram, 2. oktoober 1998.
  6. ↑ Carozzi, I., "La storia di Nueva Germania", Il Post, 13. oktoober 2011.
  7. ↑ 7,0 7,1 Riniker, C., "Autorschaftsinszenierung und Diskursstörungen in Five Years", sisse J. Bolton, et al., toimetajad, German Monitor 79 (Leiden: Brill, 2016).
  8. ↑ Chandarlapaty, R., "Woodard and Renewed Intellectual Possibilities", in Seeing the Beat Generation (Jefferson, NC: McFarland & Company, 2019), lk. 98–101.
  9. ↑ Epstein, J., "Rebuilding a Home in the Jungle", San Francisco Chronicle, 13. märts 2005.
  10. ↑ Schröter, J., "Interpretive Problems with Author, Self-Fashioning and Narrator", sisse Birke, Köppe, toimetajad, Author and Narrator (Berliin: De Gruyter, 2015), lk. 113–138.
  11. ↑ Woodard, D., "In Media Res", 032c, Suvi 2011, lk. 180–189.
  12. ↑ Link, M., "Wie der Gin zum Tonic", Frankfurter Allgemeine Zeitung, 9. november 2011.
  13. ↑ Kracht, C., & Woodard, Five Years (Hannover: Wehrhahn Verlag, 2011).
  14. ↑ Diez, G., "Die Methode Kracht", Der Spiegel, 13. veebruar 2012.
  15. ↑ McCann, A. L., "Allegory and the German (Half) Century", Sydney Review of Books, 28. august 2015.
  16. ↑ Allen, M., "Décor by Timothy Leary", The New York Times, 20. jaanuar 2005 (arhiveeritud originaalist 22. aprillil 2015).
  17. ↑ Woodard, programmi märkmed, Program, Berlin, November 2006.
  18. ↑ Woodard leiutas aastal 1992 fiktsionaalse psühhoaktiivse masina, Feraliminal Lycanthropizer, mille mõjud on eesmärgipäraselt Dreamachine`i vastandid.
  19. ↑ Knight, C., "The Art of Randomness", Los Angeles Times, 1. august 1996.
  20. ↑ Bolles, D., "Dream Weaver", LA Weekly, 26. juuli — 1. august 1996.
  21. ↑ Ameerika Ühendriikide Suursaatkond, Praha, "Literární večer s diskusí", oktoober 2014.
  22. ↑ Woodard, "Burroughs und der Steinbock", Schweizer Monat, Märts 2014, lk. 23.
  23. ↑ Spenceri Kunstimuuseum, Dreamachine, Kansase Ülikool.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=David_Woodard&oldid=6733069"