Geopoliitika

Geopoliitika (kr; ka poliitiline geograafia) on poliitiline õpetus maailma mõtestamisest mõjusfääride ehk "suurruumide" mõistetes. Geopoliitika järgi määravad riigi välispoliitikat geograafiline asukoht, muud geograagilised mõjurid, riikide liidud, majandussidemed, loodusvarad, topograafia, rahvastik, iseseisev majandusvõimekus jms.

Rudolf Kjellen (1864–1922)

Geopoliitika oma traditsioonilises tähenduses on õpetus, mille kohaselt riigi poliitika ja välispoliitilised suhted on määratud füüsiliste karakteristikute ja ressursside (geograafiline asend, pindala, kliima, topograafia, rahvastik, loodusvarad jne) poolt. Ühtlasi võib geopoliitikat defineerida teadusena, mis käsitleb ja analüüsib koos geograafilisi, ajaloolisi, poliitilisi ja teisi iseseisvaid tegureid, mis mõjutavad riigi strateegilist potentsiaali. Tänapäeva diskursustes kasutatakse geopoliitika mõistet ka vabamalt rahvusvahelise poliitika sünonüümina. Termin võeti kasutusele 20. sajandi alguses rootsi poliitteadlase Rudolf Kjelleni poolt.

Geopoliitika ajaloost üldiselt

Geopoliitika mõiste võttis kasutusele Rudolf Kjellén. Geopoliitika rajajateks peetakse Friedrich Ratzelit ja Karl Haushoferit (Saksamaal), Ηalford J. Mackinderit (1861–1947; Inglismaal) ja Αlfred Thayer Mahanit (USA-s). Saksa keeles tähendas eluruumi (Lebensraum) vägivaldse laiendamise loomupärasuse põhjendamist. Need on vananenud käsitlused, sest ühiskonda ja riiki ei samastata enam organismiga.

Külma sõja järgsel ajal on geopoliitikaga mõtestatud üleilmseid poliitilisi muutusi 20. sajandi lõpul (Zbigniew Brzezinski, Samuel Huntington).

Angloameerika geopoliitiline doktriin

Alfred Thayer Mahan ja mereline võim

Alfred Thayer Mahan oli seisukohal, et riiklik heaolu on lahutamatult seotud merega – eriti olulised olid kaubandustegevus rahuperioodil ning kontroll mere üle sõjaajal. Mahan oli kindel, et strateegilised punktid veeteedel (väinad, kanalid ja sütt lossivad sadamad) ja suure ründejõuga laevastik omavad suurt mõju kontrolli saavutamiseks merel. Tema kuus tingimust merelise üleoleku saavutamiseks olid:

1. soodne geograafiline positsioon;
2. hooldatud ja ligipääsetavad rannikualad, looduslike ressursside küllus ja soosiv kliima;
3. territooriumi ulatuslikkus;
4. piisavalt suur rahvaarv, kaitsmaks oma territooriumi;
5. merelist aktiivsust ning kaubandusettevõtteid pooldav ühiskond;
6. merelist ülemvõimu taotlev valitsus.

Mackinder ja Südamaa teooria

Halford Mackinder arvas, et 20. sajandil asub domineerima maismaa, sest tehnoloogiline areng, eriti raudteede rajamine, võimaldas maalt paremat vastupanu merevägedele ja sõjalaevastikele. Ta uskus, et moodustub suur ja agressiivne impeerium, mille nimetas oma teoorias Südamaaks (Heartland). Saartel ja ookeanide rannaaladel ehk Servamaadel (Rimland) kujunevad tema teooria kohaselt suhteliselt väiksed demokraatliku riigikorraga riigid, kes peavad sõjalise vastupanu tarvis moodustama liitusid, et Südamaa agressioonidele vastupanu osutada. Pragi hinnangul väljendas Mackinder tegelikult vaid eurooplaste ajaloolist hirmu Sise-Aasiast pärit rändrahvaste (hunnide, türkide,mongolite jt) kallaletungide ees ning lääneeurooplaste hirmu Venemaa kui Sise-Aasia traditsioonide pärija (kasaklus) ees. Doktriinis jagab Mackinder maailma mõtteliselt kaheks: Afro-Euraasia ehk Euraasia koos Aafrikaga ning perifeersed "saared" (Peripheral "islands") ehk Ameerika, Jaapan, Briti saared ning Okeaania. Mackinderi seisukoha geopoliitikas võtab kokku tema ütlus: "Kes valitseb Ida-Euroopat, käsutab Südamaad. Kes valitseb Südamaad, käsutab Afro-Euraasiat. Kes valitseb Afro-Euraasiat, valitseb kogu maailma."

Spykman ja Servamaa teooria

Nicholas Spykman (1893–1943) oli üks mõjukamaid ameerika geopoliitikuid, kes kerkis esile pärast Haushoferit. Erinevalt Mackinderist arvas ta, et Südamaad ümbritsevatel rannikualadel (Rimland) on suurem potentsiaal saavutada kontroll tsentri üle. Eelpool mainitud Mackinderi kuulus ütlus sai Spykmani poolt ümbersõnastatud Servamaade kasuks. Spykman rõhutas, et Servamaa eraldab Südamaa sadamatest, mis on aastaringselt avatud transpordile. Seetõttu peavad Servamaad kaitsma oma sadamaid Südamaa eest.

Saksa geopoliitika

Saksa geopoliitikale (geopolitik) on iseloomulik mõtlemisviis, et riigi seisundit kujundavad determinismi ja sotsiaaldarvinismi põhimõtted. Saksa geopoliitika arendas Eluruumi (Lebensraum) kontseptsiooni, mida peeti oluliseks rahvuse arenemise seisukohalt.

Friedrich Ratzel ja Eluruum

Friedrich Ratzel (1844–1904)

Friedrich Ratzel (1844–1904) andis suurkujudest, nagu Charles Robert Darwin ja Ernst Heinrich Haeckel, mõjutatuna omapoolse panuse geopoliitikale, luues sellest nii-öelda saksa variandi (geopolitik). 1901. aastal avaldas ta teose "Lebensraum" ("Eluruum"), mis käsitles biogeograafiat. Friedrich Ratzel kirjeldas riike kui orgaanilisi ja kasvavaid objekte, mis staatiliseks jäädes satuvad langusse. Sellest lähtudes läbivad riigid tema sõnul vanuse staadiumid (noorus, küpsus ja vanadus) ning vajavad elutegevuseks "toitu" ressursside näol. Nõnda oli ta seisukohal, et riigipiiride laiendamine peegeldab vastava riigi tugevust ja heaolu. Poliitgeograafia vallas kaldusid Ratzeli järglased üsna tihti radikaalsemasse geodeterminismi. Sisepoliitikale ei avaldanud see niivõrd mõju, kuid riikide välispoliitikat hakati seevastu liialt otseselt seostama väliskeskkonna eripäradega.

Karl Haushofer

Karl Haushofer nägi riiki kui ühtset tervikut, mille osad on üksteisega kohanenud. Tulenevalt looduskeskkonna eripäradest pidid erinema ka riigid ja rahvad. Ta järeldas, et riikide vahel ei saa olla koostööd, kui ei tugineta samadele arenguseaduspäradele ega juhinduta samadest ideaalidest. Riigid on Haushoferi nägemuse kohaselt paratamatult agressiivsed ning kõrvutades seda darvinistliku loodusliku valiku printsiibiga, peab riik selle kontseptsiooni järgi haarama ellujäämiseks endale soodsad loodusolud. Vajadusel peab riik kasutama vägivalda, kuid see on ruumis piiratud, sest rahvas, kes vallutab oma algsest eluruumist looduslikult väga erinevad alad, ei kohane nendega, vaid degenereerub. Haushoferi nägemuses võinuks maailm jaguneda kolmeks osaks. Läänepoolkera pidi olema USA mõjupiirkond, Põhja-Ameerika ameeriklaste eluruumina ja Ladina-Ameerika kolooniatena, kust hangitakse loodusvarasid, aga kuhu elama ei asuta. Teise osa moodustas Euroopa mandriosa kui Saksa "eluruum" ja Aafrika kui selle koloonia. Kolmanda osa moodustas Jaapan ja Hiina koos kolooniatega Lõuna- ja Kagu-Aasias. Algselt eeldas Haushofer ka neljanda, Vene osa olemasolu Ida-Euroopas, Siberis ja Edela-Aasias, kuid pärast 1941. aastat loobus sellest.

Geopoliitika seos natsismiga

Pärast Esimest maailmasõda leidsid Friedrich Ratzeli ja Rudolf Kjelleni ideed rakendust mitmete saksa autorite poolt, nagu Karl Haushofer (1869–1946), Erich Obst, Hermann Lautensach ja Otto Maull. 1923. aastal asutas Karl Haushofer geopoliitilise ajakirja Zeitschrift für Geopolitik, mida hiljem kasutati Natsi-Saksamaa propagandas. Haushoferi mõju Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteis seab kahtluse alla O'Tuathail (1996), kuna Haushoferil ei õnnestunud rassilist ideoloogiat enda töösse põimida. Levinud arvamuse kohaselt oli geopoliitika roll Kolmandas Reichis fundamentaalse tähtsusega. Mark Bassin aga väitis, et selline arvamus on väär. Nende kahe doktriini vahel on küll palju sarnast, kuid geopoliitikasse suhtusid natsionaalsotsialistid äärmise kahtlustusega. See on arusaadav, sest geopoliitika pooldas Ratzeli teadusliku materialismi ja determinismi ideid, uskudes et inimühiskonda määratlevad välismõjud. Natsionaalsotsialism aga hülgas nii materialismi kui determinismi ning tõi esile inimese kaasasündinud omadused, sealjuures kõrgendatud tähelepanu sai rass kui inimväärtuse kujundaja. Vaadete lahknevused viisid saksa geopoliitika (geopolitik) diskrediteerimiseni.

Prantsuse geopoliitika

Prantsuse geopoliitilised doktriinid on üldjoontes saksa omadele vastanduvad. Erinevalt Ratzelist arvas Reclus (1830–1905), keda peetakse üheks prantsuse geopoliitika rajajaks, et geograafia areneb ja muutub koos inimühiskonnaga. Paul Vidal de la Blache’i (1845–1918) ideed põhinesid possibilismil, mille alusel seab keskkond ainult teatavad piirid ühiskonnale ehk kultuuri määravad ennekõike sotsiaalsed tegurid. Charles de Montesquieu kirjeldas oma uurimuses "De l'esprit des lois" ("Seaduste hing") seisukohta inimese ja kliima vahekorrast. Ta uskus, et kuumema kliimaga aladel sirguvad temperamentsemad inimesed, külmemas kliimas ollakse aga reserveeritumad. Üks silmapaistvamaid uuema suuna esindajaid on aga Gearóid O'Tuathail (s. 1962), kellelt 1996. aastal ilmus "Critical geopolitics. The politics of writing global space" ("Kriitiline geopoliitika. Globaalse ruumi esitlemise poliitika"). Oma töös analüüsib ja dekonstrueerib ta tuntumate geopoliitikute väiteid, kuid peale selle kritiseerib ka kogu geopoliitikat. Tema silmis ei sisalda see teaduslikku tõde, vaid on ühiskonna loodud tõerežiim teatud poliitiliste sihtide saavutamiseks.

Vene geopoliitika

Geopoliitika taassünniga 21. sajandil Venes on seotud nn lähisvälismaa alusõpetusega (Sergei Karaganov), Vene euraasialiku olemuse selgitamisega (Aleksandr Dugin), Krimmi liidendamise (annekteerimise) õigustamisega (Vladimir Putin) ja "Vene maailma" ideoloogiaga laiemalt.

Eesti geopoliitiline asukoht

Eesti asukoht, kujutatud kaardil tumerohelisega

Euroopa idaosa on aastasadu kuulunud Vene kultuuri ja õigeuskliku kiriku mõjupiirkonda. Eesti koos Lätiga on aga orduajastust alates kuulunud majandusliku ja usulise poole pealt baltisakslaste kultuuriruumi. Balti alade sattumine Vene impeeriumisse ei suutnud olukorda oluliselt muuta, kuna säilima jäi Balti erikord, mis seisnes kohalike baltisakslastest aadlike seisusest tulenevates privileegides. Erinevad saksa päritolu autorid on maininud Balti piirkonna kubermange kui Läänemere-äärseid Venemaale kuuluvaid Saksa provintse (Deutsche Ostseeprovinzen Russlands). Iseseisvumise ja Vabadussõja järgselt asendus Kesk-Euroopa orientatsioon Põhjala geopoliitilise suunaga. Edgar Kant, eesti geograaf ja majandusteadlane, lõi idee, mille kohaselt on Eesti osa Rootsi-kesksest Baltoskandiast. Nõukogude Eesti perioodil muutus riigi poliitiline käsitlus Ida-Euroopa hulka kuuluvaks. Iseseisvumisjärgset Eestit loetakse üldjuhul Põhjala hulka kuuluvaks, kel on tihe suhtlus lähinaabrite Soome ja Rootsiga. Eesti kuulub ka Euroopa Liitu, sealjuures on Eesti riiki peetud ELi ja NATO idarajariigiks.

Vaata ka

• Emotsioonide geopoliitika
• Maailmakord
• Rahvusvaheline õigus