György Ligeti

György Ligeti (1984)

György Sándor Ligeti (28. mai 1923 – 12. juuni 2006) oli kaasaegse klassikalise muusika helilooja. Ta sündis Rumeenias Transilvaanias ungari-juudi perekonnas, enne Austriasse emigreerumist ja seal kodakondsuse saamist elas Ungaris.

Elulugu

Ligeti sündis Transilvaanias Dicsőszentmártoni külas, mis 1945. aastal nimetati ümber Târnăveniks. Ligeti meenutab, et tema esimene kokkupuude teiste keeltega peale ungari keele oli linnas, kui kuulis pealt rumeenia keeles rääkivate politseinike vestlust. Enne seda polnud ta teadlik teiste keelte olemasolust. Ta oli kuueaastane, kui nende pere kolis Kolozsvári (Cluj) ja oma sünnikohta ei pöördunud ta tagasi enne kui alles 1990. aastail. Kolozsvári konservatooriumis sai Ligeti esimese muusikahariduse ja suviti võttis ta eratunde Pál Kadosa juures Budapestis.

Aastal 1940 okupeeris Ungari Transilvaania põhjaosa. 1944. aastal Ligeti haridustee katkes, kuna ta saadeti sunnitööbrigaadi. Tema 16-aastane vend saadeti Mauthauseni koonduslaagrisse ja mõlemad vanemad Auschwitzi; ellu jäi ainult ema. Pärast sõda naasis Ligeti õpingute juurde Budapestis ja aastal 1949 lõpetas ta Ferenc Liszti nimelise muusikaakadeemia. Tema õpetajate hulka kuulusid Pál Kadosa, Ferenc Farkas, Zoltán Kodály ja Sándor Veress. Ta hakkas tegelema etnomusikoloogilise uurimistööga Ungari rahvamuusikast Transilvaanias, ent umbes aasta pärast naasis ta Budapesti, kus hakkas õpetama muusikateooriat ja kontrapunkti.

Detsembris aastal 1956, kaks kuud pärast Ungari revolutsiooni mahasurumist, lendas Ligeti koos abikaasaga Viini. Kaasa võttis ta enda arvates kõige olulisemad teosed, mistõttu jäid paljud tööd Budapesti ning pole enam säilinud. Mõned nädalad pärast kohale jõudmist suundus ta Kölni, kus ta tutvus mitmete oluliste avangardsete heliloojatega, nagu Karlheinz Stockhausen ja Gottfried Michael Koenig. Head suhted võimaldasid tal saada tööd Kölni elektronmuusikastuudios, ta osales ka Darmstadti suvekursustel. Umbes kolme aasta pärast eemaldus Ligeti Kölni ringkonnast selle dogmaatilisuse ja sisemiste tülide pärast. Ta on öelnud, et erinevad inimesed – nagu Stockhausen või Kagel – tahtsid olla esimesed ja kõige tähtsamad.

Ligeti oli esialgu tuntud rohkem teoreetiku kui heliloojana, ning alles alates 1960. aastast hakkas tema looming koguma suuremat tunnustust ja populaarsust. Aastal 1973 sai Ligetist Hamburgi muusika- ja teatriakadeemia kompositsiooni õppejõud ning sellel ametil töötas ta kuni aastani 1989, mil ta läks pensionile. Ligeti oli esimene helilooja, kes osales iga-aastase Rheingau muusikafestivali helilooja portree programmis aastal 1990.

Pärast aastatuhandevahetust süvenesid Ligeti terviseprobleemid ning ta suri 12. juunil 2006, olles 83 aastat vana. Tema ärasaatmine toimus Viini krematooriumis ning tema tuhk maeti kuulsasse Zentralfriedhofi surnuaeda, kuhu on maetud veel näiteks Beethoven, Brahms, Schubert ja Schönberg.

Peale tema kaugeleulatuva huvi erinevate muusikavoolude ja stiilide vastu huvitas Ligetit veel kirjandus, maalimine, arhitektuur, teadus, matemaatika, sellest eriti Benoît Mandelbroti fraktaalgeomeetria ning Douglas Hofstadteri teosed.

Ligeti oli kuulsa Ungari viiuldaja Leopold Aueri vennapojapoeg. Ligeti poeg Lukas Ligeti elab New Yorgis ning on ka helilooja ja löökpillimängija.

Looming

Suure osa Ligeti varajasest loomingust moodustasid lihtsamad rahvalauluseaded. Ungaris elades oli Ligeti sunnitud arvestama poliitilise olukorraga. Üks tema teostest, 2-osaline tšellosonaat, keelati algul NSV Liidu juhitud heliloojate liidu poolt. Tema varased helitööd olid mõjutatud Béla Bartókist ning neid on sageli käsitletud tema helikeele laiendustena – näiteks klaveritsükkel "Musica ricercata" (1953), mida on võrreldud Bartóki "Mikrokosmosega". NSV Liidu tsensuuri tõttu jäid mitmed teosed, nende hulgas "Musica ricercata" ja Keelpillikvartett nr. 1 "Métamorphoses nocturnes" (1953–1954), avaldamata. Keelpillikvartetti nr. 1 võib pidada esimeseks teoseks, milles võib näha Ligeti isikupäraseid ja hilisemale loomingule viitavaid jooni.

Ligeti tundis hästi serialismi põhimõtteid, aga ta leidis, et see talle ei sobi. Tema meelest tekkis publiku ja helilooja vahel lõhe ning ta arvas, et kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri üle tähtsustada. Erinevalt mitmetest teistest heliloojatest polnud Ligetil kindlat kompositsioonimeetodit, selle asemel oli tal teosest nägemus ja kujutlus. Kölnis elektronmuusikastuudios tehtud eksperimendid (nende hulgas ka teosed "Glissandi" ja "Artikulation") avaldasid mõju, sest tema helikeeles võib leida elektroonilist muusikat meenutavaid faktuure. Vastandamine serialistidele viis Ligeti täielikult sonoristliku muusika loomiseni.

Teoste "Apparations" (1960) teise osa ja "Atmosphères" faktuuri iseloomustab enda nimetatud mikropolüfoonia.

"Requiem" (1965) on teos sopranile, metsosopranile, orkestrile ja segakoorile (4 sopranit, metsosopranit, alti, tenorit ja bassi), mis kestab umbes pool tundi. "Lux aeterna" (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast "Requiemi" ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotles ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ning saavutas selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on a cappella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel.

"Continuum" (1968) on teos klavessiinile, kus Ligeti mängib rütmi- ja meetrumitajuga. Ta taotles staatilisust ning valis klavessiini selle pärast, et selle klahve saab kergesti alla vajutada ja seega on võimalik väga kiiresti mängida. 1970. aastail hakkas Ligeti keskenduma ka rütmile. Sama aastakümne keskel huvitus Ligeti Kesk-Aafrika Vabariigis paikneva Banda hõimu polüfoonilisest torumuusikast, mida ta kuulis ühe oma õpilase lindistustelt.

Aastal 1977 sai Ligeti valmis oma ainukese ooperi "Le Grand Macabre", mis on lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele ja mille muusikaline materjal on stiilikirju. Osaliselt põhineb see Michel de Ghelderode'i näidendil "La Balade du grand macabre". Pärast ooperi kirjutamist rabeles Ligeti uue stiili otsingutel ning tema muusika 1980. ja 1990. aastail rõhutas jätkuvalt keerulist mehaanilist rütmikat.

Otsingute perioodil valmisid etüüdid klaverile (1. vihik, 1985; 2. vihik, 1988–1994; 3. vihik, 1995–2001), mida läbib polürütmika kasutamine. 1. vihik oli suures osas kirjutatud ettevalmistusena Klaverikontserdiks ja see sisaldab mitmeid sarnaseid motiive ja meloodilisi elemente. Aastal 1988 kirjutas ta "Kontserdi klaverile ja orkestrile", mida ta ise nimetas "esteetiliseks kreedoks". Kontsert arendas edasi etüüdides väljatöötatud ideid ning kõike seda orkestri kontekstis. Aastal 1992 kirjutas ta Kontserdi viiulile ja orkestrile, mille lõplik versioon kanti ette 1993. Kontserdis võib märgata Ungari rahvameloodiaid, Bulgaaria tantsurütme ja vihjeid keskaja ja renessanssmuusikale, selle viiulipartii ulatub aeglasest tempost ja mahedast toonist tuliste ja nurklike karakteriteni.

Ligeti viimaste teoste hulka kuuluvad "Hamburg Concerto" (1998–1999) metsasarvele ja kammerorkestrile, laulutsükkel "Síppal, dobbal, nádihegedűvel" (2000) ja kaheksateistkümnes klaverietüüd "Canon" (2001).

Muusikateosed filmides

Ligeti muusika on laiemale avalikkusele kõige rohkem tuntud Stanley Kubricku filmidest. "2001: Kosmoseodüsseia" filmimuusika sisaldab nelja Ligeti teost: "Atmosphères", "Lux Aeterna", "Requiem" (Kyrie) ja elektrooniliselt muudetud versioon teosest "Aventures". Osa sellest muusikast on kasutatud ka Peter Hyamsi filmis "2010". Orkestriteost "Lontano" on kasutatud veel teises Kubricku filmis "Hiilgus" ja Martin Scorsese filmis "Shutter Island".

Tunnustus

• 1990 – Léonie Sonningi muusikaauhind
• 1991 – Balzani auhind