Maximilian zu Wied-Neuwied
Prints Maximilian Alexander Philipp zu Wied-Neuwied (23. september 1782 Neuwied – 3. veebruar 1867 Neuwied) oli saksa maadeuurija, etnoloog ja loodusuurija, kes on tuntud tänu kahele uurimisretkele Brasiiliasse ja Põhja-Ameerikasse.
Lapsepõlv ja noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Maximiliani lapse- ja noorukipõlvest on vähe teada. Ta sündis 23. septembril 1782 Neuwiedi lossis Wiedi vürsti ja Isenburgi krahvi Friedrich Carl zu Wied-Neuwiedi ja tema abikaasa krahvinna Marie Louise Wilhelmine zu Sayn-Wittgenstein-Berleburgi kümnest lapsest kaheksandana. Peamiselt oma ema vürstitar Marie Louise'i järelevalve all sai Maximilian valgustusaja vaimus juba alates varasest lapsepõlvest suurepärase praktilise hariduse teaduslike meetodite rakendamisel. Maximilian hakkas loodusloolisi näidiseid koguma kuueaastaselt. 1867. aastaks, mil Maximilian suri, koosnes tema kogu rohkem kui 4000 linnu- ja 600 imetajatopisest ning rohkem kui 2000 alkoholis prepareeritud kalast ja kahepaiksest.[1] Maximiliani teaduslik raamatukogu koosnes tema surma ajaks 3200 köitest.[2]
1800. aastal astus Maximilian leitnandi auastmes Preisi sõjaväkke. Kaks aastat hiljem ülendati ta kapteniks. 28. oktoobril 1806 langes ta Prenzlau all prantslaste kätte vangi. Vangide vahetamise läbi sõjavangist vabanenuna läks Maximilian tagasi Wiedi, kus pühendus teaduslikule tööle.
Sõjavangist vabanenuna õppis Maximilian mõnda aega Göttingeni Ülikoolis Johann Friedrich Blumenbachi käe all, kes omakorda oli olnud füüsilise antropoloogia rajaja Christian Wilhelm Büttneri õpilane. Blumenbach kasutas loengute illustreerimiseks materjale tuntud Ameerika uurijate teostest, mis Maximilianit Ameerikale ja zooloogiale pühenduma innustasid.[2] Palju innustust sai Maximilian ka Alexander von Humboldtilt, kellega ta 1804 ja 1814 kaks korda kohtus.
1813. aastal pöördus Maximilian tagasi tegevteenistusse Preisi sõjaväes. Kahe aasta jooksul võttis ta osa 12 suuremast lahingust. 1814. aastal sisenes ta Preisi sõjaväe majori auastmes võidukate liitlasvägede koosseisus Pariisi. Pariisis külastas Maximilian usinalt raamatukogusid ja muuseume ning tuntud õpetlasi. Aasta lõpuks oli Maximilianil küpsenud kindel plaan Ameerikasse uurimisretkele minna.
Uurimisretk Brasiiliasse 1815–1817
[muuda | muuda lähteteksti]Maximilian saabus Brasiiliasse 1815. aasta juulis. Tema Brasiilia-retk kestis kokku kaks aastat. Ekspeditsiooni teised liikmed oli Wiedi perekonna palgalised aednik Christian Simonis ning kütt ja taksidermist David Dreidoppel, ning kaks tuntud saks teadlast, kellega ta kohtus Rio de Janeiros: ornitoloog Georg Wilhelm Freyriss (1789–1825) ja botaanik Friedrich Sellow (1789–1831).[3] Maximilian suutis keerulistele klimaatilistele ja olmelistele oludele vaatamata panna kokku rikkaliku loodusteadusliku ja etnoloogilise kogu. 10. mail 1817 purjetas Maximilian Brasiiliast tagasi Saksamaale. Maximilian avaldas uurimisretke kohta kaks raamatut: "Reise nach Brasilien" (1820–1821) ja "Beiträge zur Naturgeschichte von Brasilien" (1825–1833), mis sisaldavad üksikasjalikke loodusteaduslikke vaatlusi ja hindamatut etnoloogilist materjali Brasiilia pärismaalaste kohta.
Uurimisretk Põhja-Ameerikasse 1832–1834
[muuda | muuda lähteteksti]Maximiliani teine uurimisretk viis ta Põhja-Ameerikasse, kus ta peamiseks eesmärgiks oli võrrelda põhjaameerika indiaanihõime talle juba tuntud Brasiilia hõimudega. Lisaks Maximilianile endale kuulusid ekspeditsiooni koosseisu veel Dreidoppel, kes oli ka Brasiilia uurimisretkel osalenud, ning noor šveitsi kunstnik Karl Bodmer. Viimast palgates lähtus ta oma kunsti õppinud noorema venna ja õe soovitusest, kes pidasid Maximiliani Brasiilias tehtud visandeid küll tõetruudeks, kuid liialt asjaarmastajalikeks. 17. mail 1832 lahkus kolmeliikmeline ekspeditsioon prikk Januse pardal Euroopast, et 4. juulil Bostonisse saabuda.
Ekspeditsioon veetis kolm nädalat idaranniku linnades, misjärel liiguti edasi Pennsylvaniasse sakslaste Bethlehemi asundusse, kus kuni septembrini uuriti intensiivselt Ida-Pennsylvania floorat ja faunat. Edasi liiguti maitsi kuni Ohio jõeni ja sealt laevaga kuni New Harmonyni Indianas, kuhu jäädi neljaks kuuks paigale. Nii Bethlehemis kui ka New Harmonys koguti sadu loodusteaduslikke näidiseid, mis prepareeriti ja saadeti kastidesse pakituna Neuwiedi.
Märtsis jätkus retk aurulaeva pardal ja 24. märtsil 1833 saabus ekspeditsioon Saint Louisesse, mis oli 19. sajandi esimesel poolel suur kaubanduskeskus, kust laiusid indiaanlaste kontrolli all olevad alad. Tänu William Clarki abile, kes oli valitsuse esindaja indiaaniasjades, õnnestus Maximilianil lõpuks kohtuda indiaanlastega. Maximilian märkis rahuldustundega, et Saint Louisesse läbirääkimistele saabunud sookide ja meskookide esindajad kuulusid brasiilia indiaanlastega kahtluseta samasse rassi.
William Clarki soovitusel rändas Maximilian kaaslastega Ameerika Karusnahakompanii laeval piki Missouri jõge ülesvoolu. Ühtlasi sai ta loa kompanii kaubapunktides korterisse asuda. Laev liikus aeglaselt ja peatus tihti, mis andis Maximilianile võimaluse kaldal jahtida ning floorast, faunast ja kivimitest näidiseid koguda. Lisaks kohtuti omahade, ponkade, lakotade, assiiniboinide ja hidatsadega ning hiljem viienädalasel retkel Fort McKenzieni tänapäeva Montanas mustjalgade, šošoonide ja kriidega, keda kõiki Maximilian küsitles ja kirjeldas.
Talve veetis reisiseltskond Fort Clarkis tänapäeva Põhja-Dakotas. Ekspeditsiooni talvekorteri läheduses paiknesid hidatsade ja mandanite külad, mis andis Maximilianile ja Bodmerile harukordse võimaluse indiaanlasi ja nende kultuuri pikaajaliselt lähedalt jälgida ja kirjeldada. Eurooplaste ja indiaalaste läbisaamine oli sõbralik, eriti tihedalt käis Maximiliani läbi mandanite pealiku Nelja Karuga. Maximiliani oma aja kohta harukordselt rikkalikke etnograafilisi kirjeldusi täiendavada Bodmeri tõetruud ja üksikasjalikud joonistused. Lisaks portreedele jäädvustas Bodmer tõetruult ka kohalikku elu-olu, kultuuri ja loodust.
1834. aasta kevadel naasis ekspeditsioon jäämineku järel Saint Louisesse ning sealt New Yorgi kaudu Euroopasse. Neuwiedis jätkas Maximilian oma kogude süstematiseerimist ja reisipäevikute avaldamiskõlbulikuks lihvimist, olles ühtlasi pidevalt kirjavahetuses oma ala ekspertidega. Samal ajal juhendas Bodmer Pariisis gravüürijaid ja koloriste, kes valmistasid tema piltidest kavandatavale väljaandele illustratsioone. Kaheköiteline raamat koos eraldi avaldatud illustratsioonide köitega avaldati kõigepealt saksakeelsena 1839–1841 Koblenzis ("Reise in das innere Nord-America in den Jahren 1832 bis 1834"), siis kolmeköitelisena 1840–1843 Pariisis prantsuse keeles ("Voyage dans l'intérieur de L'Amerique du Nord, exécuté pendant les années 1832, 1833 et 1834") ning lõpuks lühendatuna ühes köites 1843 Londonis ("Travels in the Interior of North America, 1832–1834").
Hilisem elu
[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Maximilianil ei olnud akadeemilist kraadi ega ametikohta, peeti temast akadeemilistes ringkondades vägagi lugu. Juba 1834. aastal valiti ta Philadelphia Loodusteaduste Akadeemia auliikmeks ja 1853. aastal Baieri Teaduste Akadeemiasse, ta oli ka Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia auliige. Maximilian jätkas teaduslike artiklite avaldamist kuni oma surmani. Veel 80 aastasena hakkas ta ennast oma kaladekogu klassifitseerimise eesmärgil ihtüoloogias harima. Maximiliani viimane teos, milleks oli tema Ameerikas vaadeldud roomajate kataloog, ilmus 1865. Maximilian suri kopsupõletikku 3. veebruaril 1867.
Mitmesugust
[muuda | muuda lähteteksti]
Maximiliani nimega on ladina ja muudes keeltes teaduslikult nimetatud üle 50 liigi ja perekonna. Tuntumad tema järgi ladina keeles nimetatud liigid ja perekonnad on teiste seas:
- preeria-päevalill Helianthus maximiliani Schräd
- soomuspapagoi Pionus maximiliani Kuhl
- pikksabakass Leopardus wiedii
- ohustatud kilpkonnaline Hydromedusa maximiliani
- käpaliste hulka kuuluv perekond Neuwiedia
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Roth, Hermann Josef. “Maximilian zu Wied – Leben und Wirken. Biographische Streiflichter.” Teoses Maximilian Prinz zu Wied, Jäger, Reisender, Naturforscher. Lisa nr. 17 osale Fauna und Flora in Rheinland-Pfalz, Zeitschrift für Naturschatz, lk. 15. Landau: Gesellschaft für Naturschutz und Ornithologie Rheinland-Pfalz, 1995.
- ↑ 2,0 2,1 Schmidt, Siegfried. “Die Privatbibliothek des Prinzen Maximilian zu Wied—ein Spiegelbild seiner Persönlichkeit und Interessen.” Teoses Maximilian Prinz zu Wied, Jäger, Reisender, Naturforscher. Lisa nr. 17 osale Fauna und Flora in Rheinland-Pfalz, Zeitschrift für Naturschatz, lk. 99, 110–111. Landau: Gesellschaft für Naturschutz und Ornithologie Rheinland-Pfalz, 1995.
- ↑ Schach, Paul. "An Introduction to Maximilian, Prince and Scientist." Teoses The North American Journals of Prince Maximilian of Wied, Kd. 1, toim. Stephen S. Witte ja Marsha V. Gallagher. Norman: University of Nebraska Press, 2008.