Papers by Mirjam Hinrikus
Keel ja Kirjandus/Keel ja kirjandus, Feb 15, 2024
Nõnda peab ühes prantslase Henri Bergsoniga otsusele jõudma, et ainuke kindel reaalsus on liikumi... more Nõnda peab ühes prantslase Henri Bergsoniga otsusele jõudma, et ainuke kindel reaalsus on liikumine, muutumine, arenemine. (Tammsaare 1988a [1919]: 354) 1 Artikli eeltööks on 2022. aastal ajakirja Revue belge de philologie et d'histoire 100. numbris ilmunud uurimus "Decadence as dynamism and mutability: The Nietzschean-Bergsonian imprint in the early works of A. H. Tammsaare and J. Semper". 2 Nende hulka loetakse tavaliselt veel 1910. aastal ilmunud "Üle piiri", mis ei olnud arvustajale ilmselt kättesaadav, ning siin artiklis vaadeldav "Kärbes".
Keel ja Kirjandus/Keel ja kirjandus, Feb 15, 2024
Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna! Kui kinni vaotatud on laud, ei enam iialgi siis lillenu... more Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna! Kui kinni vaotatud on laud, ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna, vaid keset haudu on su haud. Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele, seal all, kus hõiskab hukk ja hääb, et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele mu armastuses kestma jääb. (Baudelaire 1967: 30) Charles Baudelaire'i luuletusest "Raibe" ("Une charogne"), mille kaks viimast salmi juhatavad motona sisse siinse kirjutise, on vaikimisi saanud kogu dekadentsi esteetika luuleline manifest. Armastajapaarile hakkab nende suvisel jalutuskäigul silma tee ääres vastikult haisev surnukeha, mida kogu ümbritsev loodus (putukad, penid ja päike) on asunud halastamatu jõuga lagundama. Keskne on luuletuses laiba detailsuseni viidud naturalistlik kirjeldus, millele järgneb meessoost minakõneleja irooniline rõõmusõnum oma kaunile kallimale: ükskord saad sinagi nõnda vaklade toiduks, aga sinu jumalik kuju ja olemus (pr la forme et essence divine) püsivad edasi minu armastavas hinges, need ei kao kuhugi. Kõik liha käib alla, kuid vaim jääb selle kohale lendlema. Vaimu võit liha üle-see ongi lihtsustatult dekadentsi üdi, tema valem: füüsilise maailma hävingu sageli üksikasjalik demonstratsioon, millele lisandub vaimne üleolek kehalisest lagunemisprotsessist. Kõlama jääb müstiline äratundmine elu ja surma, ilu ja inetuse, tervise ja haiguse, nooruse ja vanaduse katkematust üleminekust teineteiseks ning mingi vaimse alge püsima jäämisest selles ringkäigus. Kõigel sellel on kahtlemata üle aegade ulatuvat sarnasust barokkesteetikaga; meenutatagu vaid Francisco de Quevedo kuulsaid värsiridu, kus luud ja veresooned "jätavad keha, kuid on kirg neis sama; / neist saab tuhk, ei neis tunne hääbu aga; / saab põrm, kuid põrm jääb ikka armastama" (Quevedo 1987: 74). Dekadents ehk vaimuaristokraadi võim Niisiis tulevad Baudelaire'i "Raipes" ilmekalt esile dekadentsi põhitähendused ehk lagunemine ja ülenemine, allakäik ja üleminek, mis viitavad pidevalt teineteisele ning peegeldavad vastastikku oma varjundeid. Kihiseva kärbseparve ning
Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Käesolev doktoritöö uurib modernisee... more Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Käesolev doktoritöö uurib moderniseerumisprotsessi eri tahkude representatsioone J. Randvere (Johannes Aaviku) „Ruthis” (1909), F. Tuglase „Felix Ormussonis” (1915) ning A. H. Tamm¬saare ilukirjanduslikes tekstides ja artiklites. Kõnesole¬vaid representatsioone vahendavad mo¬dern¬suse diskursused ehk sellised kõne¬lemis-, mõtlemis- ja tajumisviisid, mille kogemis- ja huvi¬¬valdkonnaks on mo¬dernsus. Siinne töö, mis koosneb seitsmest avaldatud artiklist ja ulatuslikust sissejuhatusest, keskendub peamiselt dekadentsi diskursiivse struktuuri analüüsile. Kuna nüüdisaja kultuuriuuringud toetuvad eeldusele, et kõik modernsuse diskursused on soolisustatud, keskendub osa doktoritööst dekadentsi diskursiivse struktuuri soolisustatuse esile toomisele ning analüüsib selles seoses dekadentsi ja antifeminismi diskursuse omavahelisi suhteid. Uurimuse teoreetiline raamistik kasvab välja poststrukturalismi ja kultuuri diskursiivse analüüs...
Nordic Literature of Decadence, 2019
Methis. Studia humaniora Estonica, 2008
Sissejuhatus 19/20. sajandi vahetus oli periood, mil euroopa kirjanikud ja kunstnikud hakkasid en... more Sissejuhatus 19/20. sajandi vahetus oli periood, mil euroopa kirjanikud ja kunstnikud hakkasid end tajuma kultuuri hilisfaasi esindajatena. Palju räägiti "varakult vanaks saamisest" ja "üleküpsusest", moesõnadeks olid fin-de-siècle, dekadents ja degeneratsioon, kultuuri feminiseerumine ja närvikultus. Osutatud r ä ä k i m i s-ja identifitseerimisvormid ei olnud üksnes mööduva moevoolu tunnistuseks ega seostunud pelgalt kitsa kunstivoolu või koolkonnaga. 2 Sellise sõnavara kasutaminedekadentsist kui allakäigust ja lagunemisest kõnelemine, mõtlemine, kirjutamine (k.a dekadentlike hoiakute praktiseerimine erinevate käitumismudelite kaudu) sisaldas varjatult ühiskonnaja kultuurikriitilisi positsioone, mis kõikusid skeptitsismist põlguse ning radikaalsest kriitikast reaktsioonilise hukkamõistuni. Fin-de-siècle ehk sajandi lõpp seostus dekadentsi ajalise mõistmisega, hiljaksjäänu teadlikkusega ja 19. sajandi lõpu tajumisega allakäigu ajastuna. Kultuuri "hilisfaas" viitas 19. sajandi lõpus ülipopulaarsetele kultuuride universaalse "bioloogilise" arengukaare ideedele-ajaloo ilmnemisele kultuuriorganismide tärkamise, õitsemise ja lagunemisena-, mille üheks hiliseks võrseks oli Eestis laialdast vastukaja leidnud Osvald Spengleri "Õhtumaa allakäik" I-II (1918, 1922). Degeneratsioon, kultuuri feminiseerumine ja närvikultus olid kultuuri allakäigu märgid ehk dekadentsi negatiivsed vasted nii loodus-ja meditsiiniteaduslikes kui ka sotsiaal-kultuurilistes diskurssides 3 .
Journal of Baltic Studies, 2014
This article is based on the interpretation of a segment of the reception of J. Randvere's provoc... more This article is based on the interpretation of a segment of the reception of J. Randvere's provocative, short essay-novella "Ruth" (1909), which was written by Johannes Aavik, a well-known Young Estonian and one of the principal modernizers of the Estonian language. This segment of reception regards "Ruth" as the quintessence of Young Estonia's ideology, but does not offer a full explanation of how this ideology in "Ruth" is associated, on the one hand, with Young Estonians' ambitions in modernizing Estonian literature and, on the other, with the broader fin de siècle European culture. I shall ask through which discourses does this ideology, which is innovative in the context of Estonian culture at the beginning of the 20 th century, express itself in "Ruth"? What imaginations, representations and associations appear in "Ruth" in relation to the Young Estonian program, which interweaves tradition and/ or Estonian national-mindedness on the one hand, and Europeannes and/or modern ideas on the other. Or who are these Europeans and Estonians with whom Young Estonians wish to identify? Although Young Estonian ideology in "Ruth" has mostly been associated with connotations of decadence like "a culture of individuality", "artificiality" and "aestheticism", I will argue that in "Ruth" counter-discourses also come to the forefront. In other words, "Ruth" becomes the quintessence of the Young Estonia ideology, because it serves as a metaphoric counterpart to the Young Estonians' program: "let us be Estonians, but let us become Europeans". Through the reproduction of decadent discourse, which is in this text in the dominant position, "Ruth" oscillates between the ambivalent valorizations of signs of health (norms) and disease or decadence (deviation from the norms), accompanied, on the one hand, and among other things by opposition to the national discourse and, on the other hand, to the signs of decadence, that is the neutralization of the symptoms of decadence.
Uploads
Papers by Mirjam Hinrikus